Kodanikuühenduste rahastamisest
Kodanikuühiskonna arendamise kontseptsioon ei ole suunatud mitte kodanikuühiskonna ja kodanikeühenduste üksikasjalikule kirjeldamisele või selle normeerimisele seadusandlike vahenditega, vaid raamistiku loomisele selleks, et ühendused ühelt poolt ja avalik võim teiselt poolt saaksid teha nii mõlemale kui kogu ühiskonnale vajalikku koostööd.
Strateegiline partnerlus tähendab, et ministeerium või selle allasutus võimaldab stabiilse ja pikemaajalise rahastuse kodanikeühendustele, kes panustavad vastava valdkonna arengu kavandamisse ja eesmärkide saavutamisse kokkulepitud tegevuste rakendamisel. See loob asutusele selge ja konkreetse kanali ühendustega suhtlemiseks, info edastamiseks, tagasiside saamiseks ja konsultatsioonide läbiviimiseks.
Ministeerium teeb valitsusasutuste ja strateegiliste partneritega koostööd, et analüüsida, kavandada ja koordineerida Eesti kodanikuühiskonna arengut toetavat poliitikat, välja töötada valdkonda kuuluvate õigusaktide eelnõusid ja korraldada valdkonna rahvusvahelist koostööd, aidata kaasa kodanikeühenduste koostööle valitsusega ning koordineerida ja rakendada kodanikuteadlikkuse ja -osaluse alaseid siseriiklikke ja rahvusvahelisi koostööprogramme ja välisabiprojekte.
Rahastamine on avaliku võimu ja mittetulundussektori suhete võtmeküsimusi. Riikliku rahastamispoliitika aluste määratlemisel ja suhete korrastamisel eristatakse kaht lähenemist.
mittetulundussektori rolli tugevdamine ühiskonna arenguks oluliste väärtuste kujundajana
Esimese lähenemise alusidee tuleneb osalusühiskonna ideoloogiast, mille põhieeldus on, et riik eraldab piisavalt vahendeid kodanikualgatuse tugevdamiseks nende tegevuse sisu puudutavate tingimusteta, sest eesmärgiks on toetada ühiskonnas pluralismi. Valitsus tunnustab ehk teadvustab, aktsepteerib ja rahastab mittetulundussektori rolli täitmist ühiskonna arenguks oluliste väärtuste kujundajana. Nende väärtustena mõistetakse aktiivset kodanikkonda, kõigi isikute võrdsust ja kaasamist ühiskonnaellu, erinevuste austamist ning sotsiaalse õigluse nõuet. Poliitika kavandamine ja rakendamine lähtub valitsusasutuste ülesest rahastamisskeemist, mis keskendub kodanikuühiskonna arendamise riiklike tugistruktuuride eesmärkide saavutamisele.
kodanikeühenduste rahastamise seostamine organisatsiooni tõhususega
Teise lähenemise puhul lahutatakse sektori tunnustamise küsimus ühenduste rahastamisega seotud küsimusest, kus rahastamisotsused peavad lähtuma organisatsiooni võimekusest saavutada rahastamisega seatud eesmärke ning pakkuda teenuseid. Avalike vahendite eraldamise otsused seatakse sõltuvusse ühenduste juhtimise läbipaistvusest ja juhtimiskvaliteedist. See puudutab ministeeriumide ja edaspidi omavalitsusüksuste otsesuhteid ehk strateegilist partnerlussuhet ühendustega valdkondlike eesmärkide planeerimisel ja saavutamisel.
Eestis on umbes 22 500 kodanikuühendust, kes pakuvad tööd umbes 10 000 inimesele. Lisaks pakuvad kodanikuühendused inimestele võimalust ennast teostada ja omandada uusi oskusi. Tugevad kodanikeühendused on avalikule sektorile võrdväärsed partnerid.
Ideaalis peaks kõikide kodanikeühenduste rahastamine olema läbipaistev, kõigil ühendustel peaks olema võrdne ligipääs avalikule rahale ning nende rahastamine olema kooskõlas riiklike ja omavalitsuste strateegiate ja arengukavadega. Lisaks peaks rahastamine põhinema ühtsetel alustel ja tooma soovitud tulemusi nii rahastajale kui ühendusele endale.
Sellise olukorra saavutamiseks viidi 2011. aasta augustist 2013. aasta märtsini ellu kodanikeühenduste riikliku rahastamise korrastamise programm, mis koosnes kolmest suuremast osast:
- ühtsete rahastamispõhimõtete väljatöötamine;
- juhendmaterjalide koostamine koos näidisdokumentidega rahastamise liikide lõikes;
- koolituste korraldamine juhendmaterjalide rakendamiseks.
Programmi eesmärk oli luua kodanikeühenduste riikliku rahastamise terviklik süsteem ja tugevdada kodanikuühiskonda.
Programmi viis ellu töörühm, kuhu kuulusid ministeeriumide, riigi sihtasutuste, üleriigiliste omavalitsusliitude ja kodanikeühenduste esindajad. Selle rakendamine toimus inimressursi arendamise rakenduskava prioriteetse suuna „Suurem haldusvõimekus“ meetme „Riigi, kohalike omavalitsuste ja mittetulundusühingute strateegilise juhtimissuutlikkuse tõstmine“ raames.
Peamine eeldus on, et valitsus-asutused võtavad ühenduste rahastamisotsuste tegemisel aluseks riigipoolse rahastamise põhimõtted ja eesmärgimääratlused ning rahastamise sisu definitsioonid, mis toetavad läbipaistvat, ligipääsetavat, tulemuslikku, avalikke huve kaitsvat ja ühenduste võimekusele kaasa aitavat rahastamist ning mis on rahastamise liikide ja allikate lõikes selgelt eristatud.
Rahastamise oluline eeldus on ministeeriumide rahastamisotsuste seostamine riiklike arengukavade planeerimise ja elluviimise protsessi ning tulemusjuhtimise mudeliga.
Viimati uuendatud 30.08.2022
