„See muudatus on osa suuremast relvapoliitika muutmisest, mis on seni lähtunud liiga palju relvast kui sisejulgeolekuriskist ning vähem relvaoskusest kui riigikaitselisest võimest. Huvi laskespordi, jahinduse ja laskeoskuse arendamise vastu on suur ka väljaspool tõmbekeskusi, kuid harjutamisvõimalusi on seal vähem. Kui laskmiseks tuleb iga kord pikalt sõita, nõuab harrastamine rohkem aega ja raha ning osa inimesi loobub sellest üldse. Uue regulatsiooniga võtame ühe sellise takistuse vähemaks,“ ütles Taro.
Muudatusega luuakse vähese kasutusega lasketiiru regulatsioon. Praktikas tähendab see, et väikese kasutuskoormusega tiiru rajamisel saab senisest rohkem arvestada selle asukoha, kasutussageduse ja tegeliku laskekoormusega. Näiteks ei pea ohutuse tagamiseks kasutama igal juhul samu tehnilisi lahendusi nagu suure ja intensiivselt kasutatava lasketiiru puhul, kui vajalik ohutustase on võimalik saavutada lihtsamal viisil. See muudab väikeste kohalike lasketiirude rajamise senisest jõukohasemaks.
„Uus määrus võimaldab kahekordistada laskeharjutusteks vajalike objektide arvu. Võtame selle sammuga eeskuju Soomest, mis on samuti võtnud eesmärgiks kahekordistada lasketiirude arvu seoses keerulise julgeolekupoliitilise olukorraga. Ohutuses me järeleandmisi ei tee. Küll aga ei ole mõistlik nõuda mõnel päeval aastas kasutatavalt lasketiirult igas detailis samu lahendusi nagu tiirult, kus lastakse iga päev. Nõuded peavad vastama tegelikule kasutusele ja riskile,“ rääkis Taro.
Määrusega ajakohastatakse ka lasketiirude ja laskepaikade tehnilisi ja korralduslikke ohutusnõudeid. Eesmärk on muuta nõuded selgemaks ja paindlikumaks, säilitades nõutava ohutustaseme.
Siseministri määrus „lasketiiru ja laskepaiga ning laskevõistluse ja treeninglaskmise ohutusnõuded“ jõustub pärast Riigi Teatajas avaldamist.
