Sa oled siin

Päästepoliitika asekantsler: peame tõlkima emotsionaalse info kaineteks tegudeks

21. oktoober 2016 - 11:16

Riigikantseleis loodi rakkerühm, mis töötab välja elanikkonna kaitse plaane, et ühiskond saaks paremini reageerida mistahes kriisidele looduskatastroofidest sõjaliste konfliktideni.

Siseministeeriumi päästepoliitika asekantsler Hannes Kont, miks meil on praegu vaja elanikkonna kaitseplaane?

Enne eelmisi riigikogu valimisi tõstatasid mitu erakonda elanikkonna kaitse küsimuse, mis lõpuks jõudis ka koalitsioonileppesse. Maailm meie ümber on viimase kolme kuni viie aasta jooksul muutunud järjest vähem turvaliseks. Meil on kolm olulist muutujat: järjest agressiivsem idanaaber, ISIS-e pretsedenditu esiletõus ja terror Euroopas ning meie sõltuvus elutähtsatest teenustest, sh infotehnoloogiast, elektrist, kaugküttest ja veest.

Mis on elanikkonna kaitse rakkerühma eesmärk?

Praegu on fookuses probleemkohtade kaardistamine ning parimatest rahvusvahelistest praktikatest õppimine: mida saame teha selleks, et suurendada elanike kindlustunnet. Eksperdirühm peab oma ettepanekud esitama juba järgmise aasta esimeses kvartalis.

Peame vaatama, milline on meie vastupanuvõime elutähtsate teenuste häirete korral. Näiteks mis saab, kui andmeside on maas ning meie e-riik ja e-valitsus on häiritud. Need küsimused vajavad kiiret edasiliikumist. Samas on oluline ka elanikkonna alarmeerimise küsimus. Oleme jaganud asutustele vastutusvaldkonnad, kuid meie elanikel pole praegu piisavalt infot, kuidas käituda, kui midagi juhtub.

Mis muutusi kaitseplaanid inimestele toovad?

Mida nutikamalt me suudame oma elu korraldada, arvestades sealjuures riske, seda kindlamad me saame olla, et meie reageerivad ametkonnad saavad oma töös keskenduda kriisi lahendamisele ja just neile, kes abi kõige rohkem vajavad. See ei ole nii, et me oleme järsku avastanud, et meid ümbritsevad ohud ja riskid. Praeguseks on paigas juba väga palju, mis puudutab riigi valmisolekut hädaolukordadeks.

Kas olukord on selline, et meil on põhjust karta?

Meil on olnud eri kriiside jaoks juba 15 aastat seadused ja tegevuskavad ning selles pole midagi uut. Loomulikult on ümbritsev maailm muutnud inimesi närvilisemaks ja see on mõistetav. Aga seda enam peaksime hingama kümme korda sisse-välja ja mõtlema rahulikult, mida saame teha, et pingeid maandada ja olla valmis võimalikeks ohuolukordadeks.

Üldiselt on meil ootuste konflikt. Ühelt poolt ei pööra inimesed rasketele ohtudele piisavalt tähelepanu, teisalt on meil põhjendamatult suured ootused keskvõimule või abistavatele asutustele. Tihti arvatakse, et kuskil on kuninglik kaardivägi, kes lahendab kõik probleemid ja kriisid. Kui me tahame seda riiki turvaliselt üles ehitada, siis peame tajuma, et igaühel on oma roll ja vastutus. Vastupanuvõime algab sellest, et me mõtleme oma peaga.

Meie kõigini jõuab iga päev negatiivset infot, olgu selleks Ebola viirus, sõjaoht Euroopas või küberterrorism. Me peame rahulikult mõtlema, kas see on tõsiseltvõetav teema või uudiskülgede klikimootor. Me peame tõlkima selle emotsionaalse info kaineteks ja rahulikeks tegudeks.