Ajalugu

Siseministeerium 1918 - 1940


Siseministeeriumi loomise eellugu


Eesti riigi, seal hulgas siseministeeriumi loomise eelduseks oli Vene tsaaririigi kokkuvarisemine 1917. aasta veebruarirevolutsiooni tagajärjel. Arvestades tsaaririigi ametnike halba reputatsiooni maarahva hulgas, alustati Eesti oma riigiaparaadi, eelkõige aga jõustruktuuride ülesehitamist suhteliselt keerulisest olukorrast. Nii näiteks pärineb ka politseinike hüüdnimi „võmm“ sellest perioodist, sest mõõga ja kantsikuga varustatud tsaariaegse korravalvuri võmme oli rahvas saanud omal nahal tunda korduvalt.  

Otsustavalt mõjutas Eesti poliitilise mõtte arengut enamlik oktoobripööre 1917. aastal. Vahetult pärast seda olevat Jaan Poska öelnud: nüüd ei jää muud teed kui Eesti iseseisvaks kuulutada, ning tema arvamus ei jäänud ainsaks omataoliseks. Iseseisvuse väljakuulutamise idee tulenes ennekõike hädatarvidusest – ilmtingimata oli vaja eralduda Venemaast, sest sealse arengu kõikmõeldavad variandid (enamlik diktatuur, kodusõda, vasturevolutsioon, anarhia jne) näisid tõsiselt ohustavat Eesti tulevikku. Ainsa poliitilise jõuna olid Venemaast lahkulöömise vastu enamlased, kes lähtusid maailmarevolutsiooni ideedest ja proletaarse internatsionalismi põhimõtetest ning nägid rahvuslike püüdluste taga vaid kodanluse kontrrevolutsioonilisi eesmärke.

Tormiliste sündmuste kiuste 24. veebruaril 1918 moodustatud Eesti esimeses Ajutises Valitsuses täitis siseministri ülesandeid peaminister Konstantin Päts. Nagu ajaloost teada, takistas tolleaegne Saksa okupatsioon riigiaparaadi tegelikku loomist ja esimene siseminister viibis Saksamaa alistumiseni 11. novembril 1918 interneerituna vangilaagris. Pärast Saksa võimu langemist moodustati 12. novembril teine Ajutine Valitsus, kus Päts oli endiselt pea- ja siseminister.

 

Siseministeeriumi loomine ja struktuuri kujunemine


Siseministeeriumi esimesed kirjalikud aktid on dateeritud 13. novembriga 1918 ning sisaldavad korraldusi linnapeadele ja maavalitsuste esimeestele omavalitsuse- ja miilitsaasutiste tööleasumiseks 1917. aasta, st. revolutsioonijärgse ja enamlaste võimuhaaramis-eelse seadusandluse alusel. Siseministeeriumi esimeste päevade pingeline tegevus seisnes niisiis eeskätt riigiaparaadi käivitamises kohtadel ning vastava tegevuse suunamises.

27. novembril 1918, seega Vabadussõja puhkemise eelõhtul, kujundati Ajutise Valitsuse kolmas koosseis, kus siseministriks oli August Peet. Jurist, kes administreerimiskogemuse oli saanud I maailmasõja ajal Eestimaa kubermangu toitlusameti esimehe ränkraskel kohal.

2. detsembriks 1918 valmis Siseministeeriumi esialgne struktuur. Ministeerium koosnes administratiiv-, omavalitsuse, tehnika-, tervishoiu-, politsei-, usuasjade ja statistika osakondadest, mis hiljem nimetati peavalitsusteks, ning ministri kantseleiks. Lisaks sellele kuulusid ministeeriumi juurde Ajutise Valitsuse komissarid, hobuste mobilisatsiooni komisjon, rekvireerimise ja sõjakahjude hindamise komisjon, hangeldamise ja liigkasu võtmise vastu võitlemise komisjon, kindlustuskomitee, immobiilkomisjon ja salaviina ajamise vastu võitlemise komisjon. Nimetatud komisjonide ja komissaride vajadus tulenes sõjaaja erioludest ja rahu saabudes need institutsioonid likvideeriti.

 

Esimene Vabariigi Valitsus


Pärast Asutava Kogu kokkuastumist lahkus 9. mail 1919 Ajutine Valitsus ja moodustati esimene Vabariigi Valitsus, kus siseministriks oli Aleksander Oinas, kellele 18. novembril s.a. järgnes karmi käega Aleksander Hellat. Viimase teeneks on Siseministeeriumi üleviimine rahuolukorda.

30. juulil 1920 tõusis siseministriks Kaarel Eenpalu, kes sai hüüdnimeks Eesti politsei, piirivalve ja tuletõrje isa. Tema esimene tööperiood oli lühike, sest vahepeal täitis siseministri ülesandeid Lui Olesk (25.10.20.- 24.01.21), ent seejärel oli Eenpalu siseministriks ühtejärge üle kolme aasta, mis Eesti oludes on silmapaistev saavutus (25.01.21- 23.03.24).

 

1920. aastate teine pool


Siseministeeriumi töö proovikiviks sai kommunistlik mäss 1. detsembril 1924, mille mahasurumisega meie sisekaitseaparaat hiilgavalt toime tuli. Siseminister Theodor Rõuki juhtimisel taastati kiiresti kord ning taasloodi Kaitseliit. Seoses kaitseseisukorra kehtestamisega pandi 7. jaanuaril 1925 siseministrile kindralkuberneri kohustused (toona kehtisid Eestis selles osas endised Vene seadused). 26. märtsil 1925 kutsuti Eenpalu tagasi siseministriks, kes jäi sellele ametikohale 22. juulini 1926. Kindralkuberneri ametinimetus asendati sisekaitse ülema ametinimetusega.

1920. aastate teine pool oli Eestis rahulik. Siseministritena töötasid Heinrich Laretei, kes on tuntud rohkem diplomaadina (22.07.- 12.11.1926), ja agronoomi haridusega põllumajandustegelane Jaan Hunerson.

Kui ülemaailmne majanduskriis pitsitama hakkas, tõmmati ka Eestis riigiaparaati koomale. Selle käigus liideti 1. juulil 1929. aastal Siseministeerium Kohtuministeeriumiga ja loodi ühine ministri kantselei. Ühendatud ministeeriumit juhtisid:

Tõnis Kalbus 13.11.1928 - 12.04.1930
Ado Anderkop 12.04.1930 - 12.02.1931;  19.02.1932 - 18.05.1933
Jaan Hunerson 12.02.1931 - 20.11.1931
Aleksander Reinhold 20.11.1931 - 19.02.1932
Wiktor Rooberg 18.05.1933 - 21.10.1933
Jaan Müller 21.10.1933 - 01.04.1934

 

1930ndad


1. aprillil 1934. aastal lahutati Siseministeerium Kohtuministeeriumist. Ühelt poolt hakkas majanduskriis taanduma, teisalt sai aga Siseministeeriumist uutes oludes, mil riigi administratiivne sekkumine kõigil elualadel märgatavalt suurenes, senisest tunduvalt tähtsam asutus. Nagu võis oodata, määrati siseministriks taas Kaarel Eenpalu, kes jäi sellele ametikohale kuni peaministriks saamiseni 9. mail 1938. Pärast teda olid siseministrid Richard Veermaa (kuni 12.10.1939) ja viimasena enne sõda August Jürima.

Ministeeriumide lahutamise järel koosnes Siseministeerium administratiivosakonnast ja politseivalitsusest ning piirivalvevalitsusest. 23. novembril 1934 jagati administratiivosakond kaheks - üldosakonnaks ja omavalitsuste osakonnaks. Põhjuseks oli riigi osa märgatav suurendamine omavalitsuste ohjamisel. 1. oktoobril 1934 loodi Siseministeeriumi juurde Valitsuse Informatsiooni ja Propaganda talitus, mida juhtis siseministri abi. Kuna meediatöö oli toona riiklikult äärmiselt tähtis, viidi talitus juba 20. septembril 1935 peaministri otsealluvusse. Rohkem organisatsioonilisi reforme enne sõda ei toimunud. Seega oli ministeerium saanud pärast 15 aastat otsimisi, reforme ja ümberkujundusi kolmekümnendate aastate keskpaigaks oma lõpliku kuju.

 

Politseitalitus


1920. aastate algupoolel valitses politsei elus otsingute aeg. Välispolitsei loodi Vabadussõja ajal kohalike omavalitsuse alluvuses, kuid 2. detsembrist 1918 koordineeris politsei tööd siseministeeriumi politsei peavalitsus. 17. detsembril 1919 kohalik kommunaalpolitsei kaotati ja loodi riiklik politsei eelnimetatud peavalitsuse alluvuses. 5.jaanuaril 1920 moodustati iseseisev kriminaalpolitsei Kohtuministeeriumi alluvuses ja 12. aprillil 1920 kaitsepolitsei vastava peavalitsuse alluvuses.

Riigikogu poolt 20. mail 1924 vastu võetud seaduse alusel likvideeriti 13. juunil 1924 eraldi tegutsevad politseid. Nende asemele moodustati 16. juunist siseministeeriumi politsei peavalitsusele alluv ühtne politsei, mis jaotus välis-, kriminaal- ja kaitse- (hiljem poliitiline) politseiks. Politsei struktuuri määras järgnevaks 15 aastaks 4. novembril 1925 välja antud Vabariigi Valitsuse määrus. Asutuse nimede korrastamise käigus said kõik senised peavalitsused nimeks "talitus", nii ka politsei keskorgan. Eesti politsei eesotsas seisnud meestest tuleks esmalt nimetada 1924-1934 politseidirektorina töötanud Nigul Reimot, Richard Veermaad, kes edutati siseministriks 1938.a. ning pikaajalist poliitilise politsei juhti Juhan Soomanni.

Politsei ülesehitamisel oli esmatähtis professionaalse kaadri koolitamine, kuna veneaegsest politseist ületulnuid oli vaid üksikuid. Kaadri koolitamiseks loodi 1925.a. kaheastmeline Politseikool, mille kõrgem aste koolitas konstaableid ja madalam aste kordnikke. Politseinikukutse mainet iseloomustab tõik, et 1930.aastate teisel poolel pürgis mõlemasse klassi 40 kohale keskmiselt 350-400 soovijat. 15 aastaga andis politseikool 500 konstaablit ja 530 kordnikku, kusjuures täienduskursuse sooritas vastavalt 165 ja 50 meest. Kümnendi lõpuks sai Eesti politseist tõeline valikrühm, mis oma liikmete füüsiliste näitajate poolest võistles maailmas parimaks peetud London City politseiga. Inglastest politseinike keskmine pikkus oli 1937.a. 177.8 cm, Tallinn-Harju prefektuuri töötajatel 177.5cm. 1939.a. kordnike lennus oli kõige lühem mees 179 ja pikim 191 cm pikk, meie meeste keskmine pikkus oli toona 172 cm.

Kutseoskuste tunduv paranemine võimaldas kahandada politsei arvulist koosseisu 1921.a. 2500 mehelt 1938.a. 1800 mehele.

Politsei struktuuri otstarbekuse panid proovile nii 1924.a. 1. detsembri kommunistlik mäss kui ka äärmusparempoolne vabadussõjalaste liikumine 1930-ndate aastate algupoolel. Politsei sai oma ülesannetega korralikult hakkama. Seoses sõjaohu kasvuga maailmas kolmekümnendate teisel poolel, kerkis päevakorda vajadus riikliku tsiviilkaitsesüsteemi loomiseks. Sõjavägede ülemjuhataja ja siseministri kokkuleppel anti see ülesanne politseitalitusele, kus 10. novembril 1934 loodi kodanliku õhukaitse inspektori ametikoht. Inspektuuril tuli vastutada ka kogu Eesti tuletõrjekorralduse eest, kuna inspektor oli Tuletõrjekorpuse pealik. 29. jaanuaril 1937 laiendati inspektuuri ja see sai nimeks kodanliku õhukaitse ja tuletõrje osakond. Seoses üha kasvavate ülesannetega muutus tuletõrje järk-järgult päästeametile sarnaseks organisatsiooniks, kus suurenes kutseliste tuletõrjujate ja mitmesuguste spetsialiseeritud üksuste osakaal.

 

Piirivalvetalitus


Et kontrollitav territoorium on iseseisva riigi üks põhitunnuseid, tekkis koos omariikluse kättevõitmisega ka küsimus riigi piiride valvest. Esimese töökoosoleku Eesti piiride valvamise küsimustes kutsus kokku admiral Johannes Pitka 14. novembril 1918, arutamaks piiride valve ülesehitust ning vastutust.

Esimese piirivalvejuhina hakkas kapten Leopold Tőnson juhtima 18. novembril 1918 tööd alustanud Piirivalvevalitsust, mis allus 1. jaanuarini 1919 Kaitseliidu Vanematekogule, seejärel lühikest aega Rahandusministeeriumile.

Alates 1. veebruarist 1919 kuni Vabadussõja lõpuni ja esimestel rahuaastatel valvasid Eesti piiri sõjaväeosad. 15. veebruarist 1919 kuni 1921. aasta mai kuuni kontrollis riigipiiri ületamist Vabariigi Piirikontrolli Valitsus. Tolleaegne siseminister, Eesti piirivalve asutaja Kaarel Eenpalu toonitas vabariigi viienda aastapäeva kõnes, et ”rahuajal sõjavägi õpib, aga ei valitse”:

"Vanast valitsemise tõest peab kinni pidama: sõjavägi ei või täita tsiviilvalitsemise ülesandeid rahuajal. Kui see piiriolukorras ometigi sõjaväelise organisatsiooni kätte antakse, siis peab selleks moodustatama alaline erilise ettevalmistusega väeosa ja ta peab antama tsiviilvõimu käsutusse."

Viimane asjaolu on Kaarel Eenpalu sõnade kohaselt õigusliku korra pärast eriti tähtis, sest "sõjaväelised valitsemise maksiimid ja garantiid on oma iseloomult mitte rahuaja jaoks".

30. mail 1922 võttis Riigikogu vastu seaduse, millega piirivalve määrati siseministeeriumi koosseisu. Piirivalve Valitsus moodustati siseminister Karl Einbundi ettepanekul 20. septembril 1922. Piirivalve juhiks määrati Vabadussõja tuntud väejuht kolonelleitnant Ants Kurvits, kes astus ametisse 1. novembril 1922. Seda päeva loetakse Eesti piirivalve sünnipäevaks. Nii nagu teistelgi riigielu aladel, tegi ka piirivalve läbi oma otsinguteperioodi. Vabariigi Valitsuse otsusega 1922 aasta 20. novembrist moodustati Piirivalve valitsus, mis nimetati hiljem ümber talituseks. Piirivalve allus küll halduslikult siseministrile ja sai temalt tööülesandeid, kuid komplekteeritud oli piirivalve üksnes kutselistest sõjaväelastest ja piirivalve ülem (1922-1939 oli sellel ametikohal kindralmajor Ants Kurvits), allus riviliselt sõjavägede ülemjuhatajale, omades diviisiülema õigusi.

Piirivalve tegi oma olemasolu alg-aastail ära hiiglasliku töö Eesti piiri füüsilisel ülesehitamisel. Piki 130 km pikkust maismaapiiri Nõukogude Liiduga rajati mõlemalt poolt kraaviga kaitstud okastraattõke. 180 kordonist 40 said endale uued hooned, rajati üle 100 km patrullteid.

Piirivalve, saades sõjaväelt üldkoolitusega allohvitserid ja ohvitserid, pidi ise koolitama oma spetsiifilistele vajadustele vastava kaadri. Enne sõda õpetati välja poolsada kordoniülemat, 600 valvurit ja üle 70 teenistuskoera juhi. Märgatavalt paranes meeste relvastus ja varustus, seda eriti transpordivahendite osas. See võimaldas piirivalve arvulist koosseisu kahandada 2000 mehelt umbes 1000 mehele.

 

Kaitsepolitsei


Vabariigi algusperioodil tegeles poliitiliste kuritegude väljaselgitamisega sõjavägede staabi teadete kogumise osakond. Vabadussõja lõppedes aga leiti, et ei ole normaalne, kui kuritegude väljaselgitamisega tegeleb sõjavägi. Seda enam, et sõjaväe õiguslik staatus ja roll ühiskondlikus elus oli sel ajal paljuski muutumas. Niimoodi kerkiski üles küsimus selleks tarbeks eraldi politseiorganisatsiooni loomisest. Esialgsed projektid kaitsepolitsei loomiseks tehti juba 1919. aasta augustis, kui Kohtuministeeriumi struktuuris nähti ette ka kaitsepolitsei nimeline üksus. Kohtuminister Jaaksoni vastuseisu tõttu allutati kaitsepolitsei aga hoopis siseministeeriumile. Seadusliku aluse andis kaitsepolitseile 12. aprillil 1920 Vabariigi Valitsuse poolt vastu võetud Eesti Vabariigi kaitsepolitsei korraldus. Selle kohaselt oli kaitsepolitsei ülesandeks demokraatliku vabariigi ja kehtiva riigikorra kukutamisele suunatud kuritegude vastu võitlemine. Kaitsepolitsei Peavalitsusele, mille eesotsas seisis kaitsepolitsei ülem, allusid 11 enamikes maakonnakeskustes asuvat jaoskonda.

Tegelikku tööd alustas kaitsepolitsei 1. mail 1920, kui Tallinnas avati Kaitsepolitsei Peavalitsuse kantselei. Sama aasta suve jooksul jõuti ka jaoskondade avamiseni kohtadel. Kuna meeskonna komplekteerimisega tuli alustada praktiliselt nullist, pärines isikkoosseis valdavas enamuses sõjaväest. Kaitsepolitsei ülema esimeseks kohusetäitjaks määrati siseministri poolt kapten Veem, kes oma ringkirjas 7. juunist 1920 määratleb sõjaväelise täpsusega Kaitsepolitsei ülesanded. Ringkirjas deklareeriti, et kaitsepolitsei on asutatud kõigi riigivaenulike elementide vastu võitlemiseks. Nendeks peeti Balti paruneid, mustasajalisi ja kommuniste. Kaitsepolitseis teenida soovijatele esitati kaks nõuet. Nad pidid tunnistama kehtivat riigikorda ja olema ausad „omis elamise viisides ja toimetustes“. Samuti pidid nad olema mehed, „kellede minevik mingisuguseist tumedaist tegudest ei lehkaks“.

1924. aastal, kui õiguskaitse tugevdamise eesmärgil politseiasutused ühendati, määrati kaitsepolitsei eraldiseisva osakonnana politsei peavalitsuse alluvusse, kuhu ta jäi kuni likvideerimiseni 1940. aastal. 1925. aastast kandis kaitsepolitsei nimetust "poliitiline politsei" ning selle komissarid kohtadel allusid politsei peavalitsuse abidirektorile ning tema alluvuses olevale poliitilise politsei inspektori aparaadile.

Kaitsepolitsei teenekaimaks juhiks oli sel perioodil kahtlemata Johan Sooman, kes juhtis selle tegevust pidevalt 14 aastat - 1924. aasta lõpust kuni 1938. aastani, mil ta edutati kogu riigi politseijuhiks. Politseitalituse direktori ametikohale jäi ta kuni Eesti politsei vägivaldse likvideerimiseni 1940. aastal NSV Liidu okupatsioonivõimu poolt. Kaitsepolitsei juhiks (Politseitalituse abidirektoriks) oli 1938-1940 Konstantin Kirsimägi ning poliitilise politsei inspektoriks Tanel Võhma.

 

Administratiivosakond, 1934. aastast üldosakond


Vabariigi algaastail olid selle äärmiselt mitmeharulise osakonna tegevuses esikohal kodakondsusasjad. Vastavalt Tartu rahuleppele said eestlased opteeruda kodumaale ja venelased loomulikult N. Venemaale. Ajavahemikul 1920 - 1923 saabus Eestisse seaduslikus korras ligi 38 000 optanti. Vastupidine protsess oli praktiliselt olematu, kuna samal ajavahemikul lahkus nelja aastaga Eesti kodakondsusest alla 800 inimese.

Esimesed ajutise valitsuse kodakondsus- ja migratsioonialased õigusaktid kinnitati 26.novembril 1918 ja jõustusid 30. novembril. Need olid "Ajutise Valitsuse määrus väljamaa passide, passide viseerimise ja sõidulubade väljaandmise kohta" ning "Maanõukogu määrus Eesti demokratilise vabariigi kodakondsuse kohta". Nendest tulenevate ülesannete täitmine määrati vastloodud siseministeeriumi pädevusse.

Reisidokumendina toimivaid passe, tollase nimetusega väljamaa passe, väljastas Eesti kodanikele kuni 1918.aasta novembri lõpuni välisministeerium, sealtpeale aga siseministeeriumi passiosakond. 1919. aasta veebruaris läks see valdkond taas välisministeeriumi pädevusse. 1922. aasta alguses anti see uuesti omakorda üle siseministeeriumi politseivalitsusele.

Esimene Eesti Vabariigi viisavaba liikumise kokkulepe sõlmiti Itaaliaga ja see jõustus 1.aprillil 1923. Järgnesid samalaadsed lepped Hollandi, USA, Jaapani, Austria, Saksamaa, Sveitsi, Norra, Taani, Leedu ja teiste riikidega. Alates 1925.aastast võisid Eesti ja Läti kodanikud vabalt liikuda mõlema riigi territooriumil lihtisikutunnistuse alusel. 1927.aastal kaotati viisad lühiajalisteks Eesti-Soome reisideks. Et Soomes puudusid riigisisesed isikutunnistused, kehtestati mõlemas riigis spetsiaalsed odavad reisikaardid, mida väljastati politseijaoskondades.

Tõeline probleem polnud aga mitte organiseeritult saabuvad optandid, vaid hoopis põgenikud, kes Vabadussõja lõpuperioodil koos meie vägedega Loode-Venemaalt lahkusid. Põgenikke saabus üle piiri veel hiljemgi, kuni NKVD 1920.aastate keskpaigaks piiri sulges. Täpseid andmeid põgenike hulga kohta vahetult Vabadussõja järel ei olegi, sest osa inimesi rändas kohe edasi teistesse riikidesse. Erinevates selle perioodi dokumentides on räägitud kuni 100 000 põgenikust.

Vahetult pärast sõda anti välismaalastele naturalisatsiooni korras kodakondsust küllaltki kergel käel (1920-1924 kokku ligi 10 000 inimesele). 1. detsembri mäss näitas sellise praktika ohtlikkust ja 1924. a. hakati välismaalasi varustama nn. Nanseni passiga, milliseid jagati ca 18 000. Veel 1934. aastal oli Eestis Nanseni passiga isikuid 8000 ringis, kuna 1924 - 1934 sai naturalisatsiooni teel kodakondsuse vaid 7000 inimest. 1934. aastal karmistati kodakondsusseadust, et viia minimaalseks kodakondsuseta isikute arv, kes naudivad küll riiklikke hüvesid, kuid ei kanna mingeid kohustusi. Uue seaduse alusel anti järgneva viie aasta kestel kodakondsus rohkem kui 7000 inimesele.

Kodakondsusasjadega on lähedalt seotud ka 1934. aasta rahvusse kuuluvuse aluste määramise seadus. Vähemusrahvustena määratleti selle seaduse kohaselt rahvused, kelle esindajaid on üle 3000 ning kel on õigus kultuuromavalitsusele. Tegelikult oli kultuuromavalitsus sakslastel, juutidel ja rootslastel, kuna vene rahvusgrupp ei suutnud seda realiseerida.

Siseministeerium lasus järelevalve ka 1934.aastal jõustunud keeleseaduse täitmise üle, millega eesti keelele tagati Eesti riigis prioriteet. Sama suunda esindas ka nimede eestistamise aktsioon, mis tehniliselt jäi siseministeeriumi kanda. Ainuüksi seaduse jõustumisele järgnenud esimesel neljal aastal eestistas oma nime ca 160 000 inimest. Siseministeeriumi haldusalasse kuulusid ka kõik perekonnaseisu asjad. Samuti kuulusid siseministeeriumis registreerimisele kõik ühiskondlikud organisatsioonid.

Üldosakonna arvukate ülesannete hulka kuulus usuühingute kureerimine ja 1. aprillil 1935.a. antud kinoseaduse alusel filmide impordi järelvalve, sh. tsensuur.

Siseministeerium haldas ka kõiki riigi kinnisvarasid.

 

Omavalitsuse talitus


Siseministeeriumi haare kohtadel oli Vabadussõja ajal tugev. Eesti esimene põhiseadus lõi korra, kus riik sekkus väga vähe linnade, maakondade ja valdade tegevusse. II ja III põhiseadus muutsid olukorda põhimõtteliselt, mis tingiski siseministeeriumis selleks eraldi osakonna loomise. Ajavahemikus 1934-1937 võib kohaliku omavalitsuse tegevusvabadust hinnata nominaalseks - siseministeerium praktiliselt määras ametisse ametnikud ja kontrollis otseselt nende tööd.

Tagasi pöördumine tänapäeva mõistes normaalolude juurde algas 1. mail 1937 antud vallaseadusega. Tagasipöördumist endise tegevusvabaduse juurde küll ei tulnud, ent valla õigused kasvasid ometi märgatavalt. Ühtlasi seadis riik sihiks valdade elujõulisuse tagamise. Sellega seoses viidi 8. aprillil 1938 antud seaduse alusel 1. aprillil 1939 läbi vallareform: 365 vallast jäi alles 248. Teisisõnu - likvideeriti liiga väikesed, ahta maksubaasiga vallad.

Järgmiseks sammuks oli 1. mail 1938 vastu võetud uus maakonnaseadus. Selle seadusega taastati maakonnad kui omavalitsusüksused, kuna need olid 1933. a. põhiseaduse alusel vahepeal kaotatud. Ja viimaks, samal päeval eelmisega, jõustus ka uus linnaseadus, mis jagas linnad nelja kategooriasse: pealinn, üle 50 000 elanikuga linnad, 10 000 - 50 000 elanikuga ja alla 10 000 elanikuga linnad. Samas anti reale alevitele linnaõigused ja linnade koguarv kasvas 19 linnalt 33 linnani.

Nii nagu teisteski eluvaldkondades, lasus ka siseministeeriumil kohustus koolitada omavalitsuste tarvis vastava ala ametnikke.

 

Kokkuvõtteks


Eesti Vabariigi siseministeeriumi 20 esimest tegevusaastat polnud kerged, sest raha polnud kunagi üleliia ning tegevuse algaastail nappis ka teadmisi ja oskusi. Kummatigi jõuti umbes viie aastaga katsetuste ja pidevate ümbertegemiste faasist välja ning isegi raske majanduskriisi aegu suudeti ministeeriumi sihipäraselt arendada. Kolmekümnendate aastate keskpaigas omandas ministeerium seoses autoritaarse valitsemiskorraga mõneti üledimensioneeritud koha Eesti riigielus, kuid uue põhiseaduse vastuvõtmine 1937. a. ja selle alusel tagasipöördumine normaalse valitsemiskorra juurde aastal 1938 annavad viite ühiskonna küpsuse kohta. Paraku ei suutnud meie tarkus ja tasakaalukus toona ära hoida traagilisi sündmusi, milles kõige rängemalt kõigist ametkondadest kannatas just siseministeeriumi personal.

Esmajärjekorras kuulusid vahistamisele juhtivad poliitikud (eelkõige endised Eesti siseministrid, keda süüdistati võitluses kommunistide vastu), Kaitseliidu üleriiklikud ja kohalikud juhid, mõned riigiametnikud jt. Erilise tähelepanu all olid vene valgekaartlike organisatsioonide tegelased ja isikud, keda süüdistati luuretegevuses NSV Liidu vastu kolmandate riikide teenistuses. Sisekaitseülema H. Habermani otsuste alusel vangistati poliitilise politsei senised juhid ja juba ka madalamaid ametnikke. 23. juunil 1940 tappis enda koos abikaasaga siseministri abi August Tuulse. 21. juulil 1940 tappis enda enne arreteerimist vandeadvokaat, 1924. a siseminister olnud Theodor Rõuk.