Aino Järvesoo nimeline auhind

 

Et väärtustada ja tunnustada neid, kel on erilisi teeneid eesti rahva kestmajäämisel annab rahvastikuminister koos sihtasutusega Pere Sihtkapital välja Aino Järvesoo auhinna.

Aino Järvesoo auhinda antakse välja kolmes kategoorias:

  • Elutöö auhind – eesmärgiks on tänada ja tunnustada inimest, kes on oma elutööga pikaajaliselt ja silmapaistvalt panustanud Eesti rahva edasikestmisse ja arengusse, sh lastega perede heaolu, rahva tervise, inimeste annete arendamise või üleilmse eestlusega seoses.
  • Silmapaistva meediategevuse auhind – eesmärgiks on tänada  ja tunnustada inimest, kes on ajakirjanduses või muudes meediakanalites paistnud silma Eesti rahva ning eestluse kestmise teema asjatundliku ja sisuka käsitlemisega.
  • Eesti kultuuri ja keele hoidja välismaal – eesmärgiks on tänada ja tunnustada inimest, kes on oma tegevusega silmapaistavalt panustanud eestluse kestmisesse ja arengusse välismaal.

 

 

Kandidaate saab esitada 23. septembrist 23. oktoobrini 2020. Kandidaadi esitamiseks tuleb saata kirjalik vabas vormis ettepanek Pere Sihtkapitali e-posti aadressile pere@peresihtkapital.ee.

Esitatud nominente tunnustab minister koos sihtasutuse esindajaga tänavu 27. novembril Riigikogu Valges saalis.

Konkursi statuut (16.44 KB, DOCX)

 

Aino Järvesoo elukäik ja annetused

Aino Järvesoo (23.09.19102.02.2003) elukäik on olnud üsna värvikas. Ta siirdus pärast 1944. aastat koos põllumajandusteadlasest abikaasa Elmar Järvesooga eestist Saksamaale ning sealt viis aastat hiljem Ameerika Ühendriikidesse. Pärast paguluses veedetud aastaid naases ta 1990. aaste algul uuesti kodumaale. Järvesoo oli muuhulgas ka tulihingeline eestluse hoidja välismaal. Kogu pagulusaja oli ta tegev Eesti ja eesti kultuuri tutvustajana.

Ta oli Eesti etnograaf, kunstipedagoog, maalikunstnik, kodu-kaunistaja ja muuhulgas ka Eesti suurim eraannetaja. Nelja miljoni krooniga lõi Järvesoo Tartu Ülikooli juurde oma abikaasa Elmar Järvesoo (1909–1994) mälestusfondi, mille eesmärk oli aidata kaasa Eesti rahvastiku ja rahvastiku tervisliku seisundi taastamisele. Lisaks annetas Järvesoo lastetute perede kunstviljastamise projektile kolm miljonit krooni. Lähiajaloost mäletavad kindlasti kõik lehelugejad tema algatust “Igale lapsele 1000 krooni,” mis kestis kolm aastat ning läks Järvesoole maksma ligi miljon krooni. Aino Järvesoo testamendi täitja Olev Saksa sõnul aga annetas Järvesoo heategevaks otstarbeks erinevatele algatustele ja organisatsioonidele  kokku ligi paarkümmend miljonit krooni.

Järvesoo juhtis Eesti taasiseseisvumise algusaastatel pühendunult ühiskonna ja poliitikute tähelepanu rahvastikuteemadele Eesti ühiskonna ja kultuuri kestliku arengu eeldusena, selgitades väsimatult, et nii rahva arvust, rahva tervisest, kui ka inimeste arendamisest ja võimestamisest sõltub riigi ja ühiskonna tulevik. 

Aino Järvesoo viimane läkitus avaldati postuumselt 8. veebruari Postimehes 2003. aastal, kus ta viitas Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulale, milles seisab, et valitsus peab tagama riigi rahva, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Veel kirjutab Aino Järvesoo, et oma viimastel eluaastatel tegi ta jõupingutusi informeerimaks poliitkuid Eesti rahva tervise ja sündimuse olukorrast. Ent näib, et seda probleemistikku ei peetud Eesti poliitilistes ringkondades oluliseks ning viitab, et see selgus eriti 14. septembril 2002. aastal Tartu Ülikoolis peetud demograafiafoorumil «Viimane eestlane». Ametlik poliitika näib soosivat autogenotsiidi ehk vaikset väljasuremist, toob ta oma viimases läkituses välja.

Ta annab rahva esindajatele ka numbrilise ülevaate, kus seisab, et kui 1989. aastal moodustasid kuni 15-aastased 23% kogu rahvastikust ehk 372 000 noort, siis 2002. aasta alguses oli noori 138 000 võrra vähem, millest paratamatult tuleneb, et 20 aasta pärast on Eestis 65 000 potentsiaalset sünnitajat vähem ja samavõrra vähem on ka tööealisi noori mehi, kirjutab ta oma prognoosis.

Järvesoo prognoosid pidasid paika. Kuni 15- aastaste noorte arv on järjepidevalt vähenenud kuni 2012. aastani, mil Eestis oli 59 913 kuni 15- aastast poissi ja türdukut. 2020. aastaks on nende hulk väikest viisi suurenenud 74 689 noorukini.

Aino Järvesoo viimane läkitus (9.56 KB, DOCX)

 

Viimati uuendatud: 21. oktoober 2020