Elutähtsad teenused

Elutähtis teenus on teenus, millel on ülekaalukas mõju ühiskonna toimimisele ja mille katkemine ohustab vahetult inimeste elu või tervist või teiste teenuste toimimist.

Elutähtsad on need teenused, mis on hädavajalikud nii ettevõtetele, riigiasutustele kui ka inimestele, et rahuldada nende esmavajadused ning tagada elu ja tervis. Need teenused moodustavad kõigi meie harjumuspäraste teenuste vundamendi, ilma milleta ei saa ühiskond meile tuttaval kujul toimida.

 

Elutähtsad teenused


Elutähtsad teenused on loetletud hädaolukorra seaduses ja neid on 14:

  1. elektriga varustamine;
  2. maagaasiga varustamine;
  3. vedelkütusega varustamine;
  4. riigitee sõidetavuse tagamine;
  5. telefoniteenus;
  6. mobiiltelefoniteenus;
  7. andmesideteenus;
  8. elektrooniline isikutuvastamine ja digitaalne allkirjastamine;
  9. vältimatu arstiabi;
  10. makseteenus;
  11. sularaharinglus;
  12. kaugküttega varustamine;
  13. kohaliku tee sõidetavuse tagamine;
  14. veega varustamine ja kanalisatsioon.

Olulised tähtajad

  • Korraldavad asutused pidid 1. juuliks 2017 kehtestama määruse nende vastutusvaldkonda jäävate elutähtsate teenuste kirjelduse ja toimepidevuse nõuete kohta.
  • Elutähtsa teenuse osutajad peavad 1. juuliks 2018 koostama elutähtsa teenuse toimepidevuse riskianalüüsi ja plaani ning esitama need kooskõlastamiseks korraldavale asutusele.
  • Korraldav asutus peab 1. juuliks 2019 koostama elutähtsa teenuse katkestusest põhjustatud hädaolukorra lahendamise plaani ja esitama selle kooskõlastamiseks siseministeeriumile. Kohaliku omavalitsuse üksused esitavad hädaolukorra lahendamise plaani päästeametile.
 

Elutähtsa teenuse osutajad


Hädaolukorra seaduse tähenduses on elutähtsa teenuse osutajad üksnes väike osa loetletud valdkondades tegutsevaid ettevõtjaid. Kriteeriumid, mille järgi ettevõtjad hädaolukorra seaduse tähenduses kvalifitseeruvad elutähtsa teenuse osutajateks, tulenevad valdkondlikest eriseadustest. Näiteks:

Elutähtsa teenuse osutajate kriteeriumid on sätestatud järgmistes eriseadustes:

 
Elutähtsa teenuse osutaja ülesanded


1. Tagada teenuse toimimine ja selle kiire taastamine igas olukorras.

Elutähtsa teenuse osutaja põhiülesanne on tagada, et tema pakutav teenus oleks klientidele, eelkõige elanikele, alati kättesaadav.

Kuna kriiside korral tegutsevad kõik asutused ja ettevõtted tavapärasest piiratumate ressurssidega, võivad korraldavad asutused siiski ette näha, et hädaolukorra või selle ohu korral võib teenuse osutamise mahtu või kvaliteeti teatud tasemeni langetada, kuid nõutud miinimumtasemel peab teenuse osutamine siiski olema tagatud.

Juhul, kui teenuse osutamine on siiski oluliselt häiritud või koguni katkeb, tuleb teenuseosutajal teenuse toimimine taastada esimesel võimalusel, kuid mitte hiljem kui korraldava asutuse poolt ette nähtud aja jooksul.

2. Koostada toimepidevuse riskianalüüs ja plaan.

Et olla võimeline teenuse osutamist ohustavaid riske maandama, on esmalt tähtis suuta need tuvastada ja neid hinnata. Et olla võimeline tegutsema erinevate riskide realiseerumisel, on tähtis planeerida enda tegevusi sellisteks puhkudeks. Selleks koostavad kõik elutähtsa teenuse osutajad toimepidevuse riskianalüüsi ja plaani – dokumendid, milles

  • määratakse, missugune osa teenuseosutaja tegevusest moodustab elutähtsa teenuse,
  • loetletakse need protsessid/tegevused ettevõtte sees, mis üheskoos teevad teenuse osutamise võimalikuks,
  • koostatakse ülevaade iga tegevuse toimimiseks vajalikest ressursidest,
  • loetletakse ohud, mis võivad tegevuse toimimist takistada,
  • selgitatakse välja võimalikud stsenaariumid ja hinnatakse neid ning
  • koostatakse stsenaariumipõhised teenuse taastekavad.

Ohte hinnatakse ja ennetavaid meetmeid nende vastu kavandatakse stsenaariumipõhiselt. Näiteks võib elektriettevõtja puhul üks stsenaariume olla "Laiaulatuslik äikesetormist põhjustatud elektrikatkestus Lõuna-Eestis".

Toimepidevuse riskianalüüsi ja plaani koostamise juhend. (PDF)

3. Rakendada meetmeid, et vähendada sõltuvust infosüsteemidest, teistest teenustest, tarnijatest ja lepingupartneritest.

Üks põhierinevusi 2017. aasta 1. juulil jõustunud hädaolukorra seaduse ja varem kehtinud seaduse vahel on rõhuasetus elutähtsate teenuste omavahelisele ristsõltuvusele. Nimelt võib ühe või teise teenuseosutaja tegevus avaldada märkimisväärset mõju teiste teenuseosutajate suutlikkusele elutähtsa teenuse osutamist jätkata või tekkinud tõrkeid teenuse osutamisel operatiivselt lahendada.

Seepärast, peale kõikvõimalike inimeste ja loodusnähtuste põhjustatud ohtude peavad teenuseosutajad hindama:

  • omavahelist ristsõltuvust. Näiteks tuleb mobiilsideettevõtjal hinnata, kuivõrd sõltub tema võime teenust osutada elektriettevõtjatest, vedelkütuse müüjatest ja teehooldajatest ning rakendada meetmeid ristsõltuvuse vähendamiseks.
  • muude lepingupartnerite ja tarneahelate olulisust, eriti juhul, kui elutähtsa teenuse osutaja on mõne elutähtsa teenuse osutamisega seotud tähtsa protsessi teenusena tellinud teiselt ettevõtjalt (ingl outsourcing). Näiteks tuleb pangal hinnata kaardimaksete opereerimise ülesandmisega seotud riske ning kavandada meetmeid teenuse toimepidevuse kindlustamiseks. Või näiteks haiglal tuleb hinnata enda sõltuvust toitlustajast ning kavandada sõltuvust maandavaid meetmeid.

Enesehindamise küsimustik ettevõttele ristsõltuvuse kindlaks tegemiseks.

4. Tagada varude olemasolu, et hädaolukorras jätkata enda teenuse osutamist.

Elutähtsa teenuse osutajal tuleb tagada, et erakorralise vajaduse tekkimise korral oleks võimalik varude abil oma tegevust jätkata. Täpsed nõuded varude olemasolu kohta kehtestavad korraldavad asutused.

Korraldav asutus võib näiteks nõuda, et teenuseosutaja:

  • omaks kohapeal elektrigeneraatorit ja teatud hulka kütusevaru või
  • seaks lepingute ja koostööpartnerite abil sisse varude tagamise süsteemi, kuivõrd kohapealse kütuse- ja seadmevaru loomine võib olla majanduslikult koormav. Kui varude süsteem on olemas, teab ettevõtte haldus- või riskijuht kriisiolukorras kohe, missuguse partneri poole pöörduda ning kustkohast ja kuidas vajalik varu kiiresti teenuseosutajani jõuab.

Termin „varud” on aga laiem ja võib tähendada ka varuosade olemasolu korraldamist. Näiteks ei ole mõeldav, et hädaolukorras hakkab teenuseosutaja välisriigist tellima mõnda olulist varuosa, mis jõuab kohale alles nädalate pärast.

5. Korraldada õppuseid vähemalt iga kahe aasta järel.

Selleks, et kriisiolukordades tegutsemiseks valmis olla, korraldavad elutähtsa teenuse osutajad kas ise või teiste samas sektoris tegutsevate teenuseosutajatega ühiselt õppusi.

Tegemist võib olla nii

  • lauaõppusega, mis mängitakse läbi ettevõtte juhtkonna või töötajate nõupidamisruumi laual, kui ka
  • väliõppusega, mis mängitakse läbi objektil igapäevaste vahenditega ehk teenuseosutaja kollektiivi igapäevases töökeskkonnas.
Elutähtsate teenuste toimepidevuse kindlustamiseks eri olukordades on hulk ülesandeid ka elutähtsat teenust korraldavatel asutustel.
 

Elutähtsat teenust korraldavad asutused

Elutähtsa teenuse osutajate tööd koordineerivad elutähtsat teenust korraldavad asutused. Neid on Eestis 35:

  • majandus- ja kommunikatsiooniministeerium;
  • sotsiaalministeerium;
  • Eesti Pank;
  • 32 kohalikku omavalitsust.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium vastutab:

  1. elektri,
  2. maagaasi,
  3. vedelkütuse,
  4. kaugkütte ja
  5. veega varustamise; 
  6. riigi teede sõidetavuse tagamise;
  7. telefoni-, mobiiltelefoni- ja andmesideteenuse;
  8. elektroonilise isikutuvastamise ja digitaalse allkirjastamise eest.

Sotsiaalministeerium vastutab vältimatu arstiabi tagamise eest.

Eesti Pank vastutab sularaharingluse ja makseteenuse tagamise eest.

Kohalikud omavalitsused vastutavad oma territooriumil selle eest, et

  1. kohalikel teedel on võimalik sõita;
  2. elanikele on tagatud kaugkütte- ning vee  ja kanalisatsiooniteenus.
Kohalik omavalitsus kui elutähtsat teenust korraldav asutus


Nagu ei ole kõik ettevõtjad, kes tegutsevad elutähtsates valdkondades, elutähtsa teenuse osutajad, nii pole ka kõik kohalikud omavalitsused elutähtsat teenust korraldavad asutused. Kohaliku omavalitsuse üksus on elutähtsat teenust korraldav asutus vaid juhul, kui kohaliku omavalitsuse territooriumil:

  • elab rohkem kui 10 000 elanikku;
  • tegutseb elutähtsa teenuse osutaja.

Elutähtsat teenust korraldava asutuse tunnustele vastavad 32 kohaliku omavalitsuse üksust. Need on:

  • Tallinna, Tartu, Narva, Pärnu, Kohtla-Järve, Viljandi, Rakvere, Maardu, Sillamäe, Haapsalu, Paide ja Võru linn;
  • Saaremaa, Saue, Viimsi, Rae, Valga, Elva, Põlva, Viljandi, Harku, Jõgeva, Rapla, Jõhvi, Tori, Tapa, Türi, Põltsamaa, Lääne-Harju, Võru, Tartu ja Kambja vald.

Samas tuleb panna tähele, et kohaliku omavalitsuse üksused võivad olla elutähtsat teenust korraldavateks asutusteks kas kõigi kolme (kohalike teede sõidetavas, kaugkütte- ning vee  ja kanalisatsiooniteenus) või üksnes osa elutähtsate teenuste osas.

Näiteks on Tartu linn elutähtsat teenust korraldav asutus kõigi kolme elutähtsa teenuse suhtes, kuna linna territooriumil elab rohkem kui 10 000 elanikku ning tegutsevad kaugkütte, vee ja kanalisatsiooni ning teehoolduse ettevõtjad, kes vastavad valdkondlikes seadustes esitatud elutähtsa teenuse osutaja kriteeriumitele.

Kui ettevõtja mõne teenuse korral ei vasta elutähtsa teenuse osutaja kriteeriumitele, siis selle teenuse puhul ei ole kohaliku omavalitsuse üksus elutähtsat teenust korraldav asutus.

Näiteks vastutab Saue vald üksnes teede sõidetavuse tagamise eest, kuna tema territooriumil osutavad ühisveevärgi- ja kanalisatsiooniteenust ning kaugkütteteenust ettevõtjad, kes ei kvalifitseeru elutähtsa teenuse osutajateks.

 
Elutähtsat teenust korraldava asutuse ülesanded


1. Koordineerida elutähtsa teenuse toimepidevuse tagamist, arvestades elutähtsate teenuste ristsõltuvust.

Näiteks on korraldava asutuse ülesanne anda valdkonna arengu üldsuunised ning teha strateegilisi ja poliitilisi otsuseid, et kindlustada vastava valdkonna elutähtsa teenuse toimepidevus. Ristsõltuvuse all peetakse silmas elutähtsa teenuse sõltumist eeskätt teistest elutähtsatest teenustest, aga ka näiteks mitmesuguste vahendite tarnijatest.

Korraldav asutus oma ülesannete täitmisel:

  • lähtub elutähtsate teenuste ristsõltuvuse vähendamise põhimõttest (näiteks dubleeritud side, autonoomse elektertoide, kütusevaru omamise ja teiste samalaadsete nõuete kaudu);
  • kooskõlastab elutähtsa teenuse osutaja toimepidevuse riskianalüüsi ja plaani;
  • kontrollib, kas elutähtsa teenuse osutaja on analüüsinud ressursse, ohte, oma sõltuvust teistest elutähtsatest teenustest, määranud kindlaks ennetavad meetmed ja neid praktikas rakendab ning on koostanud stsenaariumipõhised taastekavad.

2. Nõustada elutähtsate teenuste osutajaid.

Korraldava asutuse ülesanne on elutähtsa teenuse osutajat teenuse toimepidevuse tagamisel võimalikult palju nõustada. Näiteks võib ta anda soovitusi, kuidas koostada toimepidevuse riskianalüüsi ja plaani ning korraldada või parandada teenuse toimepidevust.

3. Kehtestada teenuse toimepidevuse nõuded.

Korraldava asutuse ülesanne on määrata:

  • mis tasemel tuleb elutähtsat teenust hädaolukorras osutada,
  • missuguse valmisoleku teenuseosutaja peab tagama,
  • kui kiiresti tuleb teenus pärast katkestust taastada ning
  • missuguseid meetmeid tuleb rakendada, et teenuse katkestust ennetada. Samuti,
  • mis tingimustel on elutähtsa teenuse katkestus kasvanud hädaolukorraks ning
  • kuidas teenuseosutaja peab sellest teavitama korraldavat asutust ja avalikkust.
Teenuse kirjelduse ja nõuete kehtestamise juhend. (PDF)
4. Teha elutähtsa teenuse osutajate üle järelevalvet.

Korraldav asutus teeb järelevalvet elutähtsa teenuse osutaja kõigi ülesannete üle. Näiteks kontrollib, kas elutähtsa teenuse osutaja:

  • tegevus vastab toimepidevuse nõuete määrusele ja tegelikule olukorrale,
  • täidab toimepidevuse riskianalüüsi ja plaani koostamise kohustust,
  • rakendab elutähtsa teenuse katkestusi ennetavaid meetmeid, näiteks, kas on olemas elektrigeneraator, vedelkütusevaru või asjakohane tarkvara.

5. Kinnitada toimepidevuse riskianalüüs ja plaan.

Korraldav asutus hindab:

  • kas esitatud riskianalüüs ja plaan vastab õigusaktides sätestatud nõuetele;
  • kas elutähtsa teenuse osutaja kavandatud meetmed võimaldavad tagada elutähtsa teenuse toimepidevuse ning
  • missugune on teenuseosutaja üldine tase teenuse toimepidevuse tagamisel.

Korraldaval asutusel on riskianalüüsi ja plaani kinnitamiseks või kinnitamata jätmise otsuse tegemiseks aega 30 päeva, mille jooksul korraldav asutus kontrollib, kas toimepidevuse riskianalüüs ja plaan vastavad nõuetele.

Mõjuval põhjusel võib kinnitamistähtaega pikendada kuni 30 päeva võrra.

Korraldav asutus jätab riskianalüüsi ja toimepidevuse plaani kinnitamata, kui:

  • esitatud dokumendid ei vasta nõuetele või
  • dokumentides esitatud kirjeldused ja hinnangud on puudulikud, ei ole kooskõlas tegelike asjaoludega või ei taga elutähtsa teenuse toimepidevust piisaval määral.

Puuduste kõrvaldamiseks tuleb teenuseosutajale anda mõistlik tähtaeg.
Riskianalüüsi ja toimepidevuse plaani kinnitamise käigus peab korraldav asutus edastama toimepidevuse plaani arvamuse avaldamiseks päästeametile, politsei- ja piirivalveametile, riigi infosüsteemi ametile ja mõnele teisele asutusele juhul, kui see asutus on kaasatud teenusekatkestuse lahendamisse.

6. Juhtida teenusekatkestusest põhjustatud hädaolukorra lahendamist ja hädaolukorra lahendamise plaani koostamist.

Korraldava asutuse ülesanne on koostada hädaolukorra lahendamise plaan pikaajalise või raskete tagajärgedega elutähtsa teenuse katkestuse kohta.

Millal loetakse elutähtsa teenuse katkestus pikaajaliseks või mis juhul hinnatakse, et tagajärjed võivad olla rasked, määrab korraldav asutus enda kehtestatava toimepidevuse nõuete määrusega.

Eelkõige koostatakse hädaolukorra lahendamise plaan just sellise olukorra lahendamiseks, kui elutähtsa teenuse osutaja(d) ei suuda üksi toime tulla ja on vaja korraldava asutuse abi, k.a on vaja langetada otsuseid, mis ei ole enam ettevõtja pädevuses, nagu elanikud evakueerida, teenuseosustaja kliendid suunata teise teenuseosutaja juurde vmt.

Sellist elutähtsa teenuse katkemisest tingitud hädaolukorra lahendamist juhib elutähtsat teenust korraldav asutus.

7. Teeb riskikommunikatsiooni.

Valmistudes elutähtsa teenuse katkestusest põhjustatud hädaolukorraks on korraldava asutuse ülesanne läbi mõtelda, kuidas teha riskikommunikatsiooni ehk kommunikatsiooni viisid ning leppida kokku, mida teeb teenuseosutaja ja mida teeb korraldav asutus ise.

Riskikommunikatsioon on:

  • avalikkuse (elanikud, asutused, ettevõtjad, kohalikud omavalitsused) teavitamine hädaolukorda põhjustada võivatest ohtudest ja hädaolukorra tagajärgedest ning
  • elanikele käitumisjuhiste andmine, et suurendada nende teadlikkust hädaolukordadest ja valmisolekut nendeks.

Riskikommunikatsiooni tegemine on ennetustegevus, mida korraldav asutus teeb koostöös elutähtsa teenuse osutajaga, et avalikkus oskaks:

  • olla elutähtsa teenuse katkestusteks senisest rohkem valmis ja
  • käituda, kui elutähtis teenus on katkenud.

8. Korraldada kriisireguleerimisõppusi elutähtsa teenuse osutajatele vähemalt iga kahe aasta järel

Hädaolukorra lahendamise plaani rakendatavuse kontrollimiseks ja selleks, et tulla hädaolukorras paremini toime, korraldab korraldav asutus vähemalt üks kord kahe aasta jooksul kriisireguleerimisõppuse.

Korraldav asutus otsustab ise, kas:

  • korraldatakse lauaõppus või väliõppus;
  • õppuse raames kontrollitakse ühe või mitme tema korraldatava elutähtsa teenuse toimepidevust.

Kui elutähtsat teenust osutab mitu elutähtsa teenuse osutajat, on oluline analüüsida kitsaskohti ja kavandada tegevus üheskoos.

Kriisireguleerimisõppuse korraldamise juhend. (PDF)

KKK

Miks on elutähtsaid teenuseid just 14 ja kuidas need välja selgitati?

Kuni 1. juulini 2017 kehtinud hädaolukorra seaduse kohaselt oli 43 elutähtsat teenust, alates elektriteenusest kuni postiteenuseni. Uue seaduse väljatöötamisel kerkis küsimus, mis teenused ikkagi peaksid olema reguleeritud hädaolukorra seadusega.

Siseministeerium töötas koos teiste riigiasutustega välja metoodika, mille eesmärk oli selgitada, mis teenustel on märkimisväärne mõju meie ühiskonna üldisele toimimisele. Hindasime teenuse elutähtsust, lähtudes teenuse kasutamise ulatusest, selle asendatavusest, tagajärje saabumise kiirusest, teenuse mõjust teistele teenustele ja doominoefekti tekkimisest ning mõjust inimeste elu ja tervisele.

Sõelale jäi 14 teenust, mis moodustavad meie ühiskonna toimimise vundamendi. Nende teenuste katkemine võib põhjustada üleriigilise hädaolukorra ehk ohustada paljude inimeste elu või tervist, põhjustada suure vara  või keskkonnakahju või tõsiseid ja ulatuslikke häireid teiste teenuste toimimises. Elutähtsate teenusteta jääb kogu ülejäänud elu kiiresti seisma.

Elutähtsate teenuste hindamise kriteeriumid. (502.48 KB, PDF)

Miks on vaja osa teenuseid lugeda elutähtsateks?

Kuna elutähtsatel teenustel on ulatuslik mõju kogu ühiskonnale, teenuste omavaheline sõltuvus on tugev ja mõju teineteisele märkimisväärne, on oluline ühiselt hoida need teenused tugevatena ja omada nendest terviklikku ülevaadet. See võimaldab vältida olukordi, mil üks nõrk lüli võib põhjustada terviku nõrgenemise.

Hädaolukorra seaduses loetletud elutähtsaid teenuseid võib vaadata selgroona, millele kinnituvad teised kehaosad ja millest sõltub ülejäänud organismi talitlemine. Selgroog on tugev, kui panustame igasse lülisse võrdselt. Seetõttu ongi ühtsed raamid elutähtsate teenuste toimepidevuse tagamiseks olulised.

Mida tähendab elutähtsa teenuse toimepidevus?

Elutähtsa teenuse toimepidevus tähendab teenuseosutaja katkematut tegutsemist ja suutlikkust likvideerida tõrked kiiresti igas olukorras.

Elutähtsa teenuse osutaja peab suutma teenust pakkuda nõutud tasemel ka kõige keerulisemas olukorras (nt üleriigilise elektrikatkestuse korral) ja likvideerida tõrked ettenähtud aja jooksul.

Kes vee-ettevõtjatest on elutähtsa teenuse osutajad?

Ülevaate sellest, mis juhtudel on vee-ettevõtja elutähtsa teenuse osutaja, leiad siit (PDF).

Kas riik kehtestab ettevõtetele selliseid kohustusi, mida nad täita ei suuda?

Riik ei taha ega tohi teha ettekirjutusi, mida pole võimalik täita – õigusaktidega määratud kohustusi peab olema võimalik täita. Enne kohustuste kindlaks määramist tuleb korraldavatel asutustel rääkida ettevõtjatega läbi, et jõuda ühisele arusaamale, mida on võimalik teha ja mida mitte. Elutähtsate teenuste toimepidevuse kindlustamisel on põhitähtis koostöö korraldavate asutuste ja elutähtsa teenuse osutajate vahel.

Kui suuri kulusid toimepidevuse tagamine elutähtsa teenuse osutajale kaasa toob?

Ühest numbrit ei ole isegi hinnanguliselt võimalik esile tuua. Kahtlemata vajab toimepidevuse suurendamine investeeringuid, kuid need erinevad teenuste kaupa oluliselt. Toimepidevuse tagamiseks tehtavad kulud ei kajastu ühe numbrina, vaid seda tehakse eri tegevuste kaudu teenuseosutaja igapäevases tegevuses.

Kes maksab elutähtsa teenuse toimepidevusega seotud kulud kinni?

Teenusepakkuja huvides on, et tema osutatav teenus toimiks probleemideta, seda ka hädaolukorras. On loomulik, et ettevõtja teeb riskide maandamiseks investeeringuid. Üldjuhul saab ta nende maksumuse katta teenuse hinna korrigeerimisega, mis tähendab, et lõppkokkuvõttes maksab investeeringud kinni teenuse tarbija. Nii on see näiteks kaugkütte, veeteenuse ja sideteenuse puhul.

Mis saab teenustest, mis pole enam 1. juulist 2017 uue hädaolukorra seaduse alusel elutähtsad? Kuidas tagada selliste teenuste (nt praamiliikluse) toimepidevus tulevikus?

Kõigi selliste teenuste osutamine jätkub tavapäraselt eriseaduste alusel. Kui eraettevõtte pakutav teenus on üldhuviteenus, laieneb sellele ka majandustegevuse seadustiku üldosa seadus. Üldhuviteenused on teenused, mida osutatakse suurele osale riigi või kohaliku omavalitsuse elanikest ja mis on nimetatud üldhuviteenusena eriseaduses. Üldhuviteenused, mis ei ole elutähtsad, on suurele osale elanikest küll harjumuspärased, kuid nende katkemine ei põhjusta hädaolukorda. Seega ei nähtagi nende puhul ette rakendada hädaolukorra seaduses kirjeldatud lisanõudeid. Sellised teenused on näiteks ühistranspordi-, jäätmekäitlus- ja väiksemate kohalike omavalitsuste kommunaalteenused.

Majandustegevuse seadustiku üldosa seadus annab meile kindluse, et üldhuviteenuste pakkujad ei lahku turult enne, kuni neile on leitud asendajad. See seadus annab kuni üheksaks kuuks õiguse keelata teenusepakkujal lõpetada teenuse osutamine. Äärmuslikul juhul saab riik kinnisvara sundvõõrandada, et jätkata inimestele olulise üldhuviteenuse pakkumist.

Mis on üldhuviteenus ja kuidas ta suhestub elutähtsa teenusega?

Üldhuviteenuste regulatsioon on sätestatud majandustegevuse seadustiku üldosa seaduses, mis tagab, et tarbijale harjumuspärased ja vajalikud teenused oleksid kättesaadavad.

Üldhuviteenuse osutaja on elutähtsa teenuse osutaja või seaduses sätestatud juhul ka muu ettevõtja, kes osutab teenust (sh gaasi-, elektri-, soojusenergia-, vee- ja kanalisatsiooni-, jäätmekäitlus-, ühistranspordi-, posti- ja sideteenust), mida kasutab enamik riigi või kohaliku omavalitsuse elanikke. Üldhuviteenustena on käsitatavad ka teenused, mida osutavad väiksemad vee-ettevõtjad, soojusettevõtjad, sideettevõtjad, elektriettevõtjad.

Elutähtis teenus ja üldhuviteenus on seotud nii, et iga elutähtsa teenuse osutaja, v.a pangad, on ka üldhuviteenuse osutaja, kuid iga üldhuviteenuse osutaja ei ole elutähtsa teenuse osutaja. On kaks võimalust, mis juhul loetakse ettevõtja üldhuviteenuse osutajaks:
1) ettevõtja on elutähtsa teenuse osutaja hädaolukorra seaduse tähenduses või
2) seaduses on otsesõnu sätestatud, et ettevõtja on üldhuviteenuse osutaja.

Üldhuviteenustena on eriseadustes nimetatud sellised teenused nagu jäätmekäitlus , ühistranspordi , parvlaevaliiklus , kaabellevi , posti  ja perearstiteenus. Eriseadustes on võimalik üldhuviteenuste nimekirja vajaduse korral täiendada.

Üldhuviteenuse osutaja on seotud on kindlate kohustustega. Näiteks, kui teenuseosutaja soovib turult lahkuda, peab ta sellest teavitama majandushaldusasutust. Kui teist ettevõtjat pole võimalik piisavalt kiiresti asemele leida, võib majandushaldusasutus kohustada teenuseosutajat jätkama teenuse osutamist kuni uue osutaja leidmiseni, kuid mitte kauemaks kui üheksaks kuuks. Äärmisel juhul, kui üldhuviteenuse tagamine on ohus, võib majandushaldusasutus taotleda üldhuviteenuse osutamiseks kasutatava kinnisvara sundvõõrandamist.

Kuidas tagada riigiasutuste (nt politsei, pääste) toimepidevus tulevikus, kui nad enam ei pea elutähtsat teenust osutama?

Riigiasutused tegutsevad seaduste alusel, millega on asutustele pandud kohustus osutada riigis üht või teist teenust. See on riiklik kohustus, mida riik peab tagama niikuinii, olenemata sellest, kui õhuke ta on.

Iga ministeerium saab oma valitsemisalas ise otsustada, mil moel ta soovib tema pakutavat teenust arendada. Valitsusel on õigus oma tegevusprogrammi ja otsustega ministeeriume suunata, et nad tagaksid nende osutavad teenused ja neid arendaksid.
 

Lisainfo

Siseministeeriumi pääste- ja kriisireguleerimispoliitika osakonna nõunikud:

 

Viimati uuendatud: 19. jaanuar 2018