Ajalugu

SISEMINISTEERIUM 1918 - 1940

Ministeeriumi loomine ja struktuuri kujunemine

Siseministeeriumi esimesed kirjalikud aktid on dateeritud 13. novembriga 1918 ning sisaldavad korraldusi linnapeadele ja maavalitsuste esimeestele omavalitsuse- ja miilitsaasutiste tööleasumiseks 1917.a., st. revolutsioonijärgse ja enamlaste võimuhaaramis-eelse seadusandluse alusel. Siseministeeriumi esimeste päevade pingeline tegevus seisnes niisiis eeskätt riigiaparaadi käivitamises kohtadel ning vastava tegevuse suunamises.

27. novembril 1918, seega Vabadussõja puhkemise eelõhtul, kujundati Ajutise Valitsuse kolmas koosseis, kus siseministriks oli August Peet. Jurist, kes administreerimiskogemuse oli saanud I maailmasõja ajal Eestimaa kubermangu toitlusameti esimehe ränkraskel kohal.

2. detsembriks 1918 valmis Siseministeeriumi esialgne struktuur. Ministeerium koosnes administratiiv-, omavalitsuse, tehnika-, tervishoiu-, politsei-, usuasjade ja statistika osakondadest, mis hiljem nimetati peavalitsusteks, ning ministri kantseleiks. Lisaks sellele kuulusid ministeeriumi juurde Ajutise Valitsuse komissarid, hobuste mobilisatsiooni komisjon, rekvireerimise ja sõjakahjude hindamise komisjon, hangeldamise ja liigkasu võtmise vastu võitlemise komisjon, kindlustuskomitee, immobiilkomisjon ja salaviina ajamise vastu võitlemise komisjon. Nimetatud komisjonide ja komissaride vajadus tulenes sõjaaja erioludest ja rahu saabudes need institutsioonid likvideeriti. Pärast Asutava Kogu kokkuastumist lahkus 9. mail 1919 Ajutine Valitsus ja moodustati esimene Vabariigi Valitsus, kus siseministriks oli Aleksander Oinas, kellele 18. novembril s.a. järgnes karmi käega Aleksander Hellat. Viimase teeneks on Siseministeeriumi üleviimine rahuolukorda. 30. juulil 1920 tõusis siseministriks Kaarel Eenpalu, kes sai hüüdnimeks Eesti politsei, piirivalve ja tuletõrje isa. Tema esimene tööperiood oli lühike, sest vahepeal täitis siseministri ülesandeid Lui Olesk (25.10.20.- 24.01.21), ent seejärel oli Eenpalu siseministriks ühtejärge üle kolme aasta, mis Eesti oludes on silmapaistev saavutus (25.01.21- 23.03.24).

Siseministeeriumi töö proovikiviks sai kommunistlik mäss 1. detsembril 1924, mille mahasurumisega meie sisekaitseaparaat hiilgavalt toime tuli. Siseminister Theodor Rõuki juhtimisel taastati kiiresti kord ning taasloodi Kaitseliit. Seoses kaitseseisukorra kehtestamisega pandi 7. jaanuaril 1925 siseministrile kindralkuberneri kohustused (toona kehtisid Eestis selles osas endised Vene seadused). 26. märtsil 1925 kutsuti Eenpalu tagasi siseministriks, kes jäi sellele ametikohale 22. juulini 1926. Kindralkuberneri ametinimetus asendati sisekaitse ülema ametinimetusega.

1920.aastate teine pool oli Eestis rahulik. Siseministritena töötasid Heinrich Laretei, kes on tuntud rohkem diplomaadina (22.07.- 12.11.1926), ja agronoomi haridusega põllumajandustegelane Jaan Hunerson.

Kui ülemaailmne majanduskriis pitsitama hakkas tõmmati ka Eestis riigiaparaati koomale. Selle käigus liideti 1. juulil 1929.a. Siseministeerium Kohtuministeeriumiga ja loodi ühine ministri kantselei. Ühendatud ministeeriumit juhtisid :

Tõnis Kalbus

13.11.1928 - 12.04.1930

Ado Anderkop

12.04.1930 - 12.02.1931
 

 

19.02.1932 - 18.05.1933

Jaan Hunerson

12.02.1931 - 20.11.1931

Aleksander Reinhold

20.11.1931 - 19.02.1932

Wiktor Rooberg

18.05.1933 - 21.10.1933

Jaan Müller

21.10.1933 - 01.04.1934

1. aprillil 1934.a. lahutati ministeeriumid uuesti. Ühelt poolt hakkas majanduskriis taanduma, teisalt sai aga Siseministeeriumist uutes oludes, mil riigi administratiivne sekkumine kõigil elualadel märgatavalt suurenes, senisest tunduvalt tähtsam asutus. Nagu võis oodata, määrati siseministriks taas Kaarel Eenpalu, kes jäi sellele ametikohale kuni peaministriks saamiseni 9. mail 1938. Pärast teda olid siseministrid Richard Veermaa (kuni 12.10.1939) ja viimasena enne sõda August Jürima.

Ministeeriumide lahutamise järel koosnes Siseministeerium administratiivosakonnast ja politseivalitsusest ning piirivalvevalitsusest. 23. novembril 1934 jagati administratiivosakond kaheks - üldosakonnaks ja omavalitsuste osakonnaks. Põhjuseks oli riigi osa märgatav suurendamine omavalitsuste ohjamisel. 1. oktoobril 1934 loodi Siseministeeriumi juurde Valitsuse Informatsiooni ja Propaganda talitus, mida juhtis siseministri abi. Kuna meediatöö oli toona riiklikult äärmiselt tähtis, viidi talitus juba 20. septembril 1935 peaministri otsealluvusse. Rohkem organisatsioonilisi reforme enne sõda ei toimunud. Seega oli ministeerium saanud pärast 15 aastat otsimisi, reforme ja ümberkujundusi kolmekümnendate aastate keskpaigaks oma lõpliku kuju.

24.veebruaril 1918 moodustatud Eesti Esimeses Ajutises Valitsuses täitis siseministri ülesandeid peaminister Konstantin Päts. Nagu teada, takistas Saksa okupatsioon riigiaparaadi tegelikku loomist ja esimene siseminister viibis Saksamaa alistumiseni 11. novembril 1918 interneerituna vangilaagris. Pärast Saksa võimu langemist moodustati 12. novembril Teine Ajutine Valitsus, kus Päts oli endiselt pea-ja siseminister.

Politseitalitus

1920. aastate algupoolel valitses politsei elus otsingute aeg. Välispolitsei loodi Vabadussõja ajal kohalike omavalitsuse alluvuses, kuid 2. detsembrist 1918 koordineeris politsei tööd Siseministeeriumi politsei peavalitsus.17. detsembril 1919 kommunaalpolitsei kaotati ja loodi riiklik politsei eelnimetatud peavalitsuse alluvuses. 5 .jaanuaril 1920 moodustati iseseisev kriminaalpolitsei Kohtuministeeriumi alluvuses ja 12. aprillil 1920 kaitsepolitsei vastava peavalitsuse alluvuses.

Riigikogu poolt 20. mail 1924 vastu võetud seaduse alusel likvideeriti 13. juunil 1924 eraldi tegutsevad politseid. Nende asemele moodustati 16. juunist Siseministeeriumi politsei peavalitsusele alluv ühtne politsei, mis jaotus välis-, kriminaal- ja kaitse- (hiljem poliitiline ) politseiks. Politsei struktuuri määras järgnevaks 15 aastaks 4. novembril 1925 välja antud Vabariigi Valitsuse määrus. Asutuse nimede korrastamise käigus said kõik senised peavalitsused nimeks "talitus", nii ka politsei keskorgan. Eesti politsei eesotsas seisnud meestest tuleks esmalt nimetada 1924-1934 politseidirektorina töötanud Nigul Reimot, Richard Veermaad, kes edutati siseministriks 1938.a. ning pikaajalist poliitilise politsei juhti Juhan Soomanni.

Politsei ülesehitamisel oli esmatähtis professionaalse kaadri koolitamine, kuna veneaegsest politseist ületulnuid oli vaid üksikuid. Kaadri koolitamiseks loodi 1925.a. kaheastmeline Politseikool, mille kõrgem aste koolitas konstaableid ja madalam aste kordnikke. Politseinikukutse mainet iseloomustab tõik, et 1930.aastate teisel poolel pürgis mõlemasse klassi 40 kohale keskmiselt 350-400 soovijat. 15 aastaga andis politseikool 500 konstaablit ja 530 kordnikku, kusjuures täienduskursuse sooritas vastavalt 165 ja 50 meest. Kümnendi lõpuks sai Eesti politseist tõeline valikrühm, mis oma liikmete füüsiliste näitajate poolest võistles maailmas parimaks peetud London City politseiga. Inglastest politseinike keskmine pikkus oli 1937.a. 177.8 cm, Tallinn-Harju prefektuuri töötajatel 177.5cm. 1939.a. kordnike lennus oli kõige lühem mees 179 ja pikim 191 cm pikk, meie meeste keskmine pikkus oli toona 172 cm.

Kutseoskuste tunduv paranemine võimaldas kahandada politsei arvulist koosseisu 1921.a. 2500 mehelt 1938.a. 1800 mehele.

Politsei struktuuri otstarbekuse panid proovile nii 1924.a. 1.detsembri kommunistlik mäss kui ka äärmusparempoolne vabadussõjalaste liikumine 1930-ndate aastate algupoolel. Politsei sai oma ülesannetega korralikult hakkama. Seoses sõjaohu kasvuga maailmas kolmekümnendate teisel poolel kerkis päevakorda vajadus riikliku tsiviilkaitsesüsteemi loomiseks. Sõjavägede ülemjuhataja ja siseministri kokkuleppel anti see ülesanne politseitalitusele, kus 10. novembril 1934 loodi kodanliku õhukaitse inspektori ametikoht. Inspektuuril tuli vastutada ka kogu Eesti tuletõrjekorralduse eest, kuna inspektor oli Tuletõrjekorpuse pealik. 29.jaanuaril 1937 laiendati inspektuuri ja see sai nimeks kodanliku õhukaitse ja tuletõrje osakond. Seoses üha kasvavate ülesannetega muutus tuletõrje järk-järgult päästeametile sarnaseks organisatsiooniks, kus suurenes kutseliste tuletõrjujate ja mitmesuguste spetsialiseeritud üksuste osakaal.

Piirivalve talitus

Nii nagu teistelgi riigielu aladel, tegi ka piirivalve läbi oma otsinguteperioodi. 30. mail 1922 allutas Riigikogu piirivalve Siseministeeriumile. Vabariigi Valitsuse otsusega s.a. 20. novembrist moodustati Piirivalve valitsus, mis nimetati hiljem ümber talituseks. Piirivalve allus küll halduslikult siseministrile ja sai temalt tööülesandeid, kuid komplekteeritud oli piirivalve üksnes kutselistest sõjaväelastest ja piirivalve ülem (1922-1939 oli sellel ametikohal kindralmajor Ants Kurvits), allus riviliselt sõjavägede ülemjuhatajale, omades diviisiülema õigusi.>

Piirivalve tegi oma olemasolu alg-aastail ära hiiglasliku töö Eesti piiri füüsilisel ülesehitamisel. Piki 130 km pikkust maismaapiiri N. Liiduga rajati mõlemalt poolt kraaviga kaitstud okastraattõke. 180 kordonist 40 said endale uued hooned, rajati üle 100 km patrullteid.

Piirivalve, saades sõjaväelt üldkoolitusega allohvitserid ja ohvitserid, pidi ise koolitama oma spetsiifilistele vajadustele vastava kaadri. Enne sõda õpetati välja poolsada kordoniülemat, 600 valvurit ja üle 70 teenistuskoera juhi. Märgatavalt paranes meeste relvastus ja varustus, seda eriti

transpordivahendite osas. See võimaldas piirivalve arvulist koosseisu kahandada 2000 mehelt umbes 1000 mehele.

Administratiivosakond, 1934. aastast üldosakond

Vabariigi algaastail olid selle äärmiselt mitmeharulise osakonna tegevuses esikohal kodakondsusasjad. Vastavalt Tartu rahuleppele said eestlased opteeruda kodumaale ja venelased loomulikult N. Venemaale. Ajavahemikul 1920-1923 saabus Eestisse seaduslikus korras ligi 38 000 optanti. Vastupidine protsess oli praktiliselt olematu, kuna samal ajavahemikul lahkus Eesti kodakondsusest alla 800 inimese.

Tõeline probleem oli mitte organiseeritult saabuvad optandid, vaid hoopis põgenikud, kes Vabadussõja lõpuperioodil koos meie vägedega Loode-Venemaalt lahkusid. Põgenikke saabus üle piiri veel hiljemgi, kuni NKVD 1920.aastate keskpaigaks piiri hermeetiliselt sulges. Täpseid andmeid põgenike hulga kohta vahetult Vabadussõja järel ei olegi, sest osa inimesi valgus kohe edasi teistesse riikidesse. On räägitud 100 000 põgenikust. Vahetult pärast sõda anti välismaalastele naturalisatsiooni korras kodakondsust küllaltki kergel käel (1920-1924 kokku ligi 10 000 inimesele). 1. detsembri mäss näitas sellise praktika ohtlikkust ja 1924. a. hakati välismaalasi varustama nn. Nanseni passiga, milliseid jagati ca 18 000. Veel 1934. a. oli Eestis Nanseni passiga isikuid 8000 ringis, kuna 1924 - 1934 sai naturalisatsiooni teel kodakondsuse vaid 7000 inimesele. 1934. a. karmistati kodakondsusseadust, et viia minimaalseks kodakondsuseta isikute arv, kes naudivad küll riiklikke hüvesid, kuid ei kanna mingeid kohustusi. Uue seaduse alusel anti viie aasta kestel kodakondsus rohkem kui 7000 inimesele.

Kodakondsusasjadega on lähedalt seotud ka 1934. aasta rahvusse kuuluvuse aluste määramise seadus. Vähemusrahvustena määratleti rahvused, kelle esindajaid on üle 3000 ning kel on õigus kultuuromavalitsusele. Tegelikult oli kultuuromavalitsus sakslastel, juutidel ja rootslastel, kuna vene rahvusgrupp ei suutnud seda realiseerida.

Siseministeerium lasus järelevalve 1934.a. antud keeleseaduse täitmise üle, millega eesti keelele tagati Eesti riigis prioriteet. Sama suunda esindas ka nimede eestistamise aktsioon, mis tehniliselt jäi Siseministeeriumi kanda. Ajavahemikul 1934-1938 eestistas oma nime ca 160 000 inimest. Siseministeeriumi haldusalasse kuulusid ka kõik perekonnaseisu asjad. Samuti kuulusid Siseministeeriumis registreerimisele kõik ühiskondlikud organisatsioonid.

Üldosakonna arvukate ülesannete hulka kuulus usuühingute kureerimine ja 1. aprillil 1935.a. antud kinoseaduse alusel filmide impordi järelvalve, sh. tsensuur.

Siseministeerium haldas kõiki riigi kinnisvarasid.

Omavalitsuse talitus

Siseministeeriumi haare kohtadel oli Vabadussõja ajal tugev. Eesti esimene põhiseadus lõi korra, kus riik sekkus väga vähe linnade, maakondade ja valdade tegevusse. II ja III põhiseadus muutsid olukorda põhimõtteliselt, mis tingiski Siseministeeriumis selleks eraldi osakonna loomise. Ajavahemikus 1934-1937 võib kohaliku omavalitsuse tegevusvabadust hinnata nominaalseks: Siseministeerium praktiliselt määras ametisse ametnikud ja kontrollis otseselt nende tööd.

Tagasi pöördumine normaalolude juurde algas 1. mail 1937 antud vallaseadusega. Tagasipöördumist endise tegevusvabaduse juurde küll ei tulnud, ent valla õigused kasvasid ometi märgatavalt. Ühtlasi seadis riik sihiks valdade elujõulisuse tagamise. Sellega seoses viidi 8. aprillil 1938 antud seaduse alusel 1. aprillil 1939 läbi vallareform: 365 vallast jäi alles 248. Teisisõnu - likvideeriti liiga väikesed, ahta maksubaasiga vallad.

Järgmiseks sammuks oli 1. mail 1938 vastu võetud uus maakonnaseadus. Selle seadusega taastati maakonnad kui omavalitsusüksused, kuna need olid 1933. a. põhiseaduse alusel vahepeal kaotatud. Ja viimaks, samal päeval eelmisega, jõustus ka uus linnaseadus, mis jagas linnad nelja kategooriasse: pealinn, üle 50 000 elanikuga linnad, 10 000 - 50 000 elanikuga ja alla 10 000 elanikuga linnad. Samas anti reale alevitele linnaõigused ja linnade koguarv kasvas 19 linnalt 33 linnani.

Nii nagu teisteski eluvaldkondades, lasus ka Siseministeeriumil kohustus koolitada omavalitsuste tarvis vastava ala ametnikke.

Kokkuvõtteks

Eesti Vabariigi Siseministeeriumi 20 esimest tegevusaastat polnud kerged, sest raha polnud kunagi üleliia ning tegevuse algaastail nappis ka teadmisi ja oskusi. Kummatigi jõuti umbes viie aastaga katsetuste ja pidevate ümbertegemiste faasist välja ning isegi raske majanduskriisi aegu suudeti ministeeriumi sihipäraselt arendada. Kolmekümnendate aastate keskpaigas omandas ministeerium seoses autoritaarse valitsemiskorraga mõneti üledimensioneeritud koha Eesti riigielus, kuid uue põhiseaduse vastuvõtmine 1937. a. ja selle alusel tagasipöördumine normaalse valitsemiskorra juurde aastal 1938 annavad viite ühiskonna küpsuse kohta. Paraku ei suutnud meie tarkus ja tasakaalukus toona ära hoida traagilisi sündmusi, milles kõige rängemalt kõigist ametkondadest kannatas just Siseministeeriumi personal.

Hannes Walter, Eesti Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi esimees
Tekst pärineb Siseministeeriumi 1997.a. aastaraamatust

Siseministrid 1990 - 2008

17.04.1990.a - 30.01.1992.a

Olev Laanjärv

30.01.1992.a - 21.10.1992.a

Robert Närska

21.10.1992.a - 27.11.1993.a

Lagle Parek

14.12.1993.a - 04.11.1994.a

Heiki Arike

04.11.1994.a - 12.04.1995.a

Kaido Kama

12.04.1995.a - 10.10.1995.a

Edgar Savisaar

03.11.1995.a - 01.12.1996.a

Märt Rask

01.12.1996.a - 29.04.1997.a

Riivo Sinijärv

05.05.1997.a - 28.01.1998.a

Robert Lepikson

29.01.1998.a - 25.03.1999.a

Olari Taal

25.03.1999.a - 05.11.1999.a

Jüri Mõis

09.11.1999.a - 28.01.2002.a

Tarmo Loodus

28.01.2002.a- 03.02.2003.a

Ain Seppik

10.02.2003.a -10.04.2003.a Toomas Varek
10.04.2003.a - 13.04.2005.a  Margus Leivo
13.04.2005.a - 05.04.2007.a

Kalle Laanet

05.04.2007.a - 21.05.2009.aJüri Pihl
03.07.2009.a - 06.04.2011.aMarko Pomerants
06.04.2011.a - 26.03.2014. aKen-Marti Vaher
26.03.2014.a -Hanno Pevkur

 




Kontaktinfo:
E - N 8.00-16.45, R 8.00-15.30
aadress: Pikk 61, 15065 Tallinn
telefon: 612 5008, e-post: info at siseministeerium dot ee