Tarkuse jäävuse seadus
Täna algab kool. Avastasin, et ma ise olen ligikaudu kolmekümnel korral sel päeval kooli läinud. Neljakümne viie eluaasta kohta polegi ju vähe, arvestades, et ma pole õpetaja ja esimesed kuus eluaastat mul sinna asja polnud. Seitsmeseks saamist ma ära ei oodanud. Läksin kooli. Ülikool koos magistriõpingutega otsa ja ongi pea kakskümmend aastat täis, täiendõpet vahele. Kümme aastat olen oma erinevates ametites koolilapsi ja tudengeid kooliaastasse sisse juhatamas käinud. Oma kahe poja kooliminek ju veel ka. Tänavused kooliaasta avaaktused on mul Tapa Gümnaasiumis ja Sisekaitseakadeemias.
Kui laps ise mõistma hakkas, olid vanemad juba otsustanud
Ainult, et seekord ei tahakski nii väga alustajatele endile midagi südamele panna ega üle korrata. Tahaks hoopis, et kõik meie, kes me oma olemise ja tegemistega tänastele kooliminejatele eeskuju näitame, seda ise ära ei unustaks. Olete ehk märganud reklaami, mis ütleb, et osta üks koolikott ja ole oma pinginaabrist tegijam. Või siis seda, kus ühes raadioreklaamis ülikooliealised üksteise võidu oma erialaeelistusi välja kraaksatavad just nagu valik iseenesest peaks mõnest teisest parem olema. Kui haridusest on saanud müügiartikkel, siis haritus ja hoolimine paistab olevat defitsiit. Kas me tõesti tahame, et meie lapsed õpivadki asjade keeles arvutama?
Halba juhtub maailmas iga päev. Asjade peale mõtlema sunnib elu meid nagunii. Seda näevad lapsed ka. Ja katsu sa siis selle kiirustamise ja kalkuleerimise keskel aru saada, mis kõige tähtsam on. Eriti kui sa juhtud olema seitsme aastane ja sul polegi seda vinget koolikotti. Või siis, et kott on, aga südamest südamesse juttu pole kellegagi rääkida.
Kool on tähtis, õigemini teadmised, mis aitavad elus hakkama saada. Ja need on igal juhul jäävamad kui mis tahes kvaliteetsed ja ägedad asjad. Lloydi kingad on küll väga kvaliteetsed, aga kui igapäev kanda, siis paari aasta pärast on ikka poodi minek. Kunagi rääkis mulle üks vanaproua, et enne sõda põles neil talu maha ja tema ema ütles, et nüüd ei ole meil muud kui Sinu gümnaasiumiharidus. See jääb kuni ise elus püsid.
Elus püsimine tahab muidugi panustamist. Eelmise aasta esimesel septembril pressis Tallinna linnas üks ema mu auto ees rind kummis oma umbes esimese klassi ealist last järel vedades punase tule ajal üle tänava. Meil pole ju politseilõvi Leod mõtet kooli saatagi kui autoriteedist ema on sellisel kujul oma töö ära teinud. Kahjuks pole see näide erand. Kummis rinda saab kindlustada nüüd ka Eestimaal. Maailma nimedest Jennifer Lopez vist kindlustas ära oma tagumiku ja Tom Jones rinnakarvad. Eestimaalastest on arvanud Anu Saagim, et tema terava mõistuse tõttu võiks olla pea see kehaosa mida kindlustada. Fakt on see, et peata inimene on surnud. Rinnakarvadeta mitte tingimata. Kõik see tundub natuke jabur, kas pole. Pigem oleks mõistlik rõhku panna lihtsatele asjadele – turvavöö, jalgrattakiiver, ülekäigukoht, roheline tuli.
Tarkus tarviline vara
Kas võidab see, kel on surres rohkem asju või see, kes oskab oma valikute üle rõõmu tunda? Teadmistega inimestel on igal juhul rohkem valikuid. Praegusel ajal avaldub see ilmselt teravamalt kui headel aegadel. Tarkusega või tarkust ära kasutades võib oma majanduslikku olukorda parandada. Kuldvillaku saade tundub osalemiseks mõistlikum kui proovida Tõehetkes raha teenida. Reeglina oma rumalust kasutades või lastes seda ära kasutada.
„Kokkulepe on kokkulepe. Pärast sellise auhinna võitmist on raske ebameeldiv olla“, ütles Nobeli majanduspreemia laureaat Robert Lucas peale auhinna võitmist. Nimelt oli Lucase ja tema naise lahutuslepingus öeldud, et „Abikaasale kuulub 50% igast Nobeli preemiast“, mille mees võidab seitsme aasta jooksul alates nende lahutusest 31. oktoobril 1988. aastal. Lucase võidust teatati 10. oktoobril 1995. Nii see 600 000 pooleks jagati.
Kooliaasta algus võib tekitada ka ebakindlust. Seda just vanemates. Käisin eelmisel nädalal Ida-Virumaal Lohusuu Põhikoolis, kus käis ettevalmistus uueks kooliaastaks. Selles väikeses põhikoolis on lapsi nii eesti kui venekeelsetest peredest. Külavahel eesti keeles vallamaja juurde teed küsides sain umbes kümneaastaselt jalgratturilt vastuseks: „Tam!“ Venekeelsed lapsevanemad pidid tundma ebakindlust ja soovivad omi lapse venekeelsesse kooliossa panna. Mitte selle pärast, et laps hakkama ei saaks. Aga nad pole kindlad, kas nad suudavad aidata oma lastel koolitükke teha. Ebakindlus on mõistetav, aga ei tasu meelt heita. Minu poolt tsiteeritud Nobeli preemia juhtum pärineb David Pratti Nobeli preemia laureaatide tarkuseterade raamatust: „Võimatu võtab rohkem aega“. Tee tarkuse poole ei peagi lihtne olema ja esialgu võimatuna tunduv võib natuke rohkem aega nõuda, kui alguses eeldad.
Muidugi võib teha nagu minu vanem poeg, kes eelmisel aastal Tallinna Tehnikaülikooli astus, aga avaaktusele ei jõudnud. Tehnikaülikooli aktuste kohta kehtib legend, et rektor ütleb seal: „Vaadake kahele poole. Lõpuaktusel ei ole suure tõenäosusega teie naabreid.“ Ta arvas, et peaks lõpuaktusele jõudmiseks panustama. Loodan, et ta seal istub. Loodan samuti, et teie lastel läheb koolis hästi, et nendega ei juhtu õnnetusi ja et nad saavad saata kooliteele nii omi lapsi kui kunagi ka lapselapsi.
Ilusat kooliaasta algust!
Marko Pomerants
Eesti Vabariigi siseminister
Pressiinfo
Tagasi