Siseminister Marko Pomerants: Tuleohutuse nõuded pole inimeste nöökimiseks, vaid kodude kaitseks! (ilmub maakonnalehtedes 20.05.-27.05.2010)

Tuleohutuse nõuded pole inimeste nöökimiseks, vaid kodude kaitseks!

5. mail võttis Riigikogu vastu Siseministeeriumi poolt algatatud päästeseaduse. Kas meil siis enne päästeseadust ei olnud? Kehtivat päästeseadust on muudetud 15 aasta jooksul kokku 17 korral, mille tulemusel on seadus muutunud raskesti loetavaks.

Päästeseadus on päästevaldkonnas põhjapanev seadus, mis on aluseks kogu riikliku päästeorganisatsiooni tegevusele. Seaduse eesmärgiks on ka õigusselguse tagamine isikute põhiõigusi riivavate meetmete rakendamisel päästegevuses.

Vabatahtlikud päästjad – kes nad on ja millistele nõuetele peaksid need tublid inimesed vastama?
Vastu võetud päästeseaduse olulisem muudatus puudutab vabatahtlike kaasamist päästetöödele.

Uue päästeseaduse järgi võivad seni vaid koos päästeametnikega õnnetusi likvideerimas käinud vabatahtlikud ka iseseisvalt päästetöödes osaleda. Vabatahtlike päästjate tegevus on vajalik eelkõige nendes Eesti paikades, kuhu riiklik päästekomando jõuab kohale teatud viivitusega, kuid kohapeal on olemas tublid hakkajad oma kodukandist hoolivad inimesed, kes saavad kiirelt reageerida ning aidata kaasa näiteks tulekahju kustutamisele või muule päästmisele.

Tänase päeva seisuga on vabatahtlike päästekomandosid 75 ning neid on vaja selleks, et päästeteenus oleks ühtlaselt kaetud üle terve riigi. Mul on hea meel tõdeda, et vabatahtlike päästjate arv kasvab igal aastal – kui 2008. aastal oli neid abivalmis inimesi 403, siis praeguseks on vabatahtlikku päästetegevusse panustajaid koguni 560. Lisaks tegutseb enam kui 150-liikmeline Eesti Reservpääste Rühm. Et koondada kogu riigi vabatahtlikud päästjad ühtse esindusorganisatsiooni alla, loodi selle aasta veebruaris Eesti Priitahtlik Päästeliit. Sellist ühendust on vaja just selleks, et vabatahtlikke päästeseltse puudutava info kogumine ja selle analüüsimine toimuks süsteemselt otse asjaga tegelevas liidus endas, et uutel seltsidel oleks tugi ja võimalus nõu küsida ja et riigil oleks üks ja kindel partner oma liikmete huvide eest seismas ja igapäevast koostööd tegemas.

Vabatahtlikud päästjad võivad olla abiks suurematel põlengutel ja õlireostustel, kuid näiteks demineerimistöödele, kiirguse- ja keemiaohu likvideerimisele neid veel ei lubata.

Raplamaal on Päästeametile lepingupartneriteks Kaiu, Kasti Kehtna, Kuimetsa, Käru, Laukna, Lipa, Lokuta, Vahastu, Valgu, Varbola ning Väljataguse abikomandod.

Kui algselt kasutas päästeseaduse eelnõu sarnaselt abipolitseinikule mõistet „abipäästja“, siis Riigikogu menetluse käigus sellest terminist loobuti ja kasutatakse mõistet „vabatahtlik päästja“. Igatahes „vabatahtlikele“ meeldis see palju rohkem.

Kindlasti peab vabatahtlik päästja vastama teatud kriteeriumitele ja nõuetele.
Vastu võetud seaduse kohaselt loetakse vabatahtliku päästja tervisenõuded täidetuks, kui isik on viimase viie aasta jooksul saanud mootorsõidukijuhi (autojuhilubade) tervisetõendi. Kui isikul mootorsõidukijuhi tervisetõendit ei ole, tuleb esitada perearstilt saadud tervisetõend.

Füüsilise ettevalmistuse nõuete läbimise eesmärk on näidata, et isik on võimeline päästetööd tegema. Tegemist ongi ju füüsilise tööga.
Uue päästeseaduse kohaselt viivad vabatahtlike päästjate väljaõpet läbi riiklikud päästekeskused ja väljaõpe toimub kaheastmeliselt.

Esimese astme õpe annab algteadmised ja see kestab vähemalt 16 tundi. Õppe läbinud vabatahtlik võib teha ennetustööd ja osaleda päästetööl ainult koos päästeametnikuga.

Teise astme õpe annab oskused iseseisvaks tegutsemiseks ja see kestab vähemalt 36 tundi. Õppe läbinud vabatahtlik võib teha ennetustööd ja päästeametniku korraldusel teha iseseisvalt päästetöid, st päästetööde tegemise ajal ei pea päästeametnik vabatahtlikega koos olema, kuid vabatahtlikel peab olema ühendus (raadio-, mobiilside) päästeametnikuga, kes annab neile korraldusi.

Teise astme läbinud vabatahtlikel on ühtlasi ka kahe meetme kasutamise õigus:
-valdusesse sisenemine – päästeametniku korraldusel võib ilma valdaja teadmiseta siseneda päästetööks eluruumi, sh ukse maha lõhkuda;
-vahetu sund – päästeametniku korraldusel võib isiku suhtes kasutada füüsilist jõudu, näiteks kui ohustatud isik keeldub põlevast hoonest lahkumast. Vahel tuleb ka selliseid hetki elus ette.

Enne teise astme õppe läbimist peab vabatahtlikul olema üheaastane vabatahtlikuna tegutsemise kogemus. Isikud, kes on varem töötanud kutselise päästjana, saavad vabatahtliku päästjaks lihtsustatud korras, nad ei pea väljaõpet täies mahus läbima, vaid ainult 6 tunni ulatuses.
Päästeseaduse kohaselt on vabatahtlikul päästjal kokkuleppel tööandjaga õigus saada vaba aega päästetööl osalemiseks. Riik tööandjale vaba aja andmist ei hüvita.
Vabatahtlikele päästjatele laienevad ka sotsiaalsed tagatised päästetöö käigus hukkumise või vigastuse tõttu. Hukkumise korral on hüvitise suuruseks isiku 10a keskmine töötasu, vigastuse korral on hüvitise suuruseks kuni isiku 7a keskmine töötasu.

Kuidas hüvitatakse vabatahtlike päästjate tööd?

Tavapäraste kulude hüvitamine toimub päästekeskusega sõlmitavate lepingute alusel. 2010.a on juba MTÜ-dega sõlmitavates lepingutes rakendatud ühtseid rahastamise põhimõtteid, mida jätkatakse ka uue päästeseaduse jõustumisel.

Ulatuslike või pikaajaliste päästetööde korral hüvitatakse vabatahtlikele päästetöödel osalemisega tekkinud kulud, va saamata jäänud tulu. Samas näeb seadus ette võimaluse maksta ulatuslike või pikaajaliste päästetööde korral vabatahtlikele päästjatele Vabariigi Valituse reservist päästetöödel osalemise eest tasu. Tasu suurus on kõigile võrdne, selle täpne ulatus määratakse Vabariigi Valitsuse määruses, aga eeldatavalt on see plaanis siduda töötasu tunni alammääraga.

2010.a on Päästeameti eelarves on vabatahtlikest koosnevate abikomandode rahastamiseks 5,03 mln krooni.

Rahastamine toimub mittetulundusühingu ja Päästeameti sõlmitava lepingu alusel ning rahastamise põhimõtted on järgmised:
-püsikulude rahastamine (toetatakse komandohoone ülalpidamist, päästeautode korrashoidu ning lisaks makstakse püsitasu vastavalt abikomando liikmete arvule);
-väljasõiduga kaasnevate kulude rahastamine (makstakse kinni auto töötunnid ning tasu iga päästetööl osalenud abikomando liikme eest).

Tuleohutuse seadus paneb kohustused ka koduomanikele
Tuleohutuse seadus hakkab sätestama isikute kohustused tuleohutuse tagamisel. Tuleohutuse seadusega määratletakse senisest täpsemalt isiku vastutus ning riikliku järelevalve õigused ja kohustused.

Olulise uue regulatsioonina kehtestab eelnõu tuleohutusalase enesekontrolli korralduse. Kehtiva õiguse kohaselt on tuleohutuse tagamine ehitise omaniku või valdaja ülesanne, kuid täpsustamata on tuleohutuse tagamise korraldus.

Tuleohutuse seaduse eelnõu toob eelkõige välja üldised ja korralduslikud tuleohutusnõuded: ehitise ja selle osa, küttesüsteemi, küttekoldevälise tule tegemise ja grillimise, metsa- ja muu taimestikuga kaetud ala, põlevmaterjali ladustamise, avaliku ürituse ning tuletõrje veevarustuse tuleohutusnõuded. Seaduse kohaselt oleks on oluline, et lisaks laulus olevatele eeltingimustele („Et hakata korstnapühkijaks, peab olema korsten ja luud“), peab ka kutsetunnistus olema. Sellest Ivo Linna oma laulus ei laula.
Kui president päästeseaduse ja tuleohutuse seaduse välja kuulutab, siis jõustuvad uued muudatused 1. septembril 2010.a.

Marko Pomerants
Eesti Vabariigi siseminister

Artikkel ilmus:

Nädaline (20.05.2010)