Siseminister Marko Pomerants: Eesti vabadus ja Otava yo (ilmunud 19.08.2010 Eesti Päevalehes)

Eesti vabadus ja Otava yo.

Eesti on vaba, selles ei maksa kahelda. Kui selline kahtlus tekib, siis lükatakse see peagi ümber. Ühel ööl Tallinnast Võru poole sõites möödus me autost rakett, vähemalt kiirus oli selline. Mõtlesin, mis on küll sihtmärk ja ega see Iskander pole? Vastus saabus Kanepi ristis. Mu haldusala mehed viisid selle riistapuu juhiga läbi arenguvestlust. Nii, et tavaline ebatavalise kiirusega kihutaja, kelle jaoks on meil seadusepügalad ja politseinikud võtta ning NATO kollektiivkaitse süsteemi käivitada pole vaja.

Hiljaaegu oli Viljandi Folk, millest võtsin osa digitelevisiooni vahendusel oma kodust Moonakülast tugitoolifolkijana. Parasjagu hakkas Petrogradi (nende enda käsitlus) grupi Otava yo kontsert.

Fontanka jõe kallastel Petrogradi linn,
kus pidutsemine ja napsitamine on “inn“.*

Tegemist on läkiläkides ja väljaveninud maikadega tüüpidega, kel pundis kaunistuseks kuklasse seotud rätikuga viiuldaja Natalja. Ja millist muusikat nad teevad. Kõige jäigema puusaga vennal hakkab see nende lugude peale nõksuma ja mitte vähe. Lugude vahele jagas selgitusi torupillimängija Aleksei. Tehes seda arenguruumiga (see kommentaar pole ilkumine, mul endal on ka) inglise keeles ja oma emakeeles muidugi ka. Folgilised plaksutasid ja karjusid: „Malatsõ!“ Lisalooks on Beethoveni „Ood rõõmule“, sest ollakse „na territori evrosojusa“. Eesti Vabariigi president Ilves tegi nendega veel tagatipuks pilti.

Mõelge nüüd inimesed kuhugi kahekümne viie aasta taha ja koordineeritud rahvastesõprusele. Rahvakunstiansambliga “At dva“ oleks Aleksei väikese tütre asemel olnud kaasas mõni härra kultuurikomiteest, vaatamaks, et nõukogude noored Bribaltikas komnoore vääriliselt käituksid.
Aastal 2010 saab see toimuda vabalt fännates. Millest muust see kõik räägib, kui sellest, et Eesti on vaba ja seda täiega.

Vabaduse ilminguks on ka kindlasti Tõnu Trubetsky keskerakonnastumine. Ja mina ei taha ka selle kallal ilkuda. Ma poleks selles originaalne. Inimene, keda Vikipeedias käsitletakse kui individualistlikku anarhisti - astub erakonna liikmeks, mitte sellepärast, et see on punk, vaid astub sinna kuhu tahab. Eesti on lihtsalt riik, kus anarhism ei ole väga perspektiivikas ajaviitevorm. Ühiskonna elus saab pigem kaasa rääkida läbi kodanikeühenduste. Selle on juba ammuilma ära tabanud teisedki Eesti pungilegendid.
Eesti Vabariik augustis 1991 ja 2010 on ikka see sama vabariik, aga palju muudatusi läbinud. Olgu selle näiteks kasvõi meie rahvusvahelistumine nii organisatsioonide kui isikute kontaktide tasandil. Ikka juhtub ette mõni perekondlik sündmus, kus soomlasest külaline võib olla täitsa tavapärane ja mehhiklane ei pruugi olla haruldus. Eestipärase Taavi asemel on lihtsalt tegemist Octavioga.

Kindlasti on meie personaalses toimetulekus toimunud selle ajaga toimunud muutusi. Ühed ei jõua tööd ära teha, teistele pole seda piisavalt pakkuda. Seega on isegi vabas riigis probleeme. Tööpuuduse olukorras ei peaks tegelema statistiliste punnitustega, leidmaks metoodikat, kuidas ikka 100 000 töötut täis saada. Keskenduma peaks märkidele, mis näitavad olukorra paranemist, unustamata seejuures vajadust panustada sellesse, et võimalikult rohkem inimesi saaks tagasi tööturule, maakeeli öeldes – suudaks oma pere toimetulekut parandada.

Lisaks folkimisele on suvi ka spordivõistluste aeg. Siingi tulevad vaba riigi eelised esile. Kui Põhja Korea sportlasi ähvardab hävingu korral sunnitöö, siis meie sportlaste tagasihoidlike tulemuste tagasisideks on vaid ilkuvad internetikommentaarid ja stipendiumi summa vähenemine võib olla ka. Ühegi erakonna juhatusel pole siin midagi kobiseda.

Ühel hommikul Pika tänava poole tööle sammudes hakkas mulle silma silt - Tallinn tähistab taasiseseisvumise päeva. Mina arvan, et see peaks olema nii ka Narvas ja Kuressaares. Kasvõi omaküpsetatud õunakoogiga. Vaba riik on suur väärtus, isegi probleemidega. Vabas riigis tohib neid lahendada!

Marko Pomerants
Eesti Vabariigi siseminister

*minu tõlge