Regionaalminister Siim Valmar Kiisleri ettekanne olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Eesti kodanikuühiskonna arengukontseptsiooni rakendamine ja kodanikuühiskonna areng" arutelul Riigikogus 15. aprillil 2010
Austatud Riigikogu! Nagu te teate, korraldab auväärt Riigikogu igal teisel aastal EKAK-i elluviimise ja kodanikuühiskonna arengu arutamiseks vastavasisulise olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu. Täna ongi meil aeg taas vaadata, kuhu me oleme jõudnud 8 aastat tagasi siinsamas saalis vastuvõetud Eesti kodanikuühiskonna arengu kontseptsiooni ehk EKAK-i rakendamisega.
EKAK on strateegiline dokument, mis võtab kokku avaliku võimu ja kodanikualgatuse koostoimimise põhimõtted. Võrdleme seda näiteks majakaga, mis näitab kaugemat sihtpunkti, aga millele võib läheneda mitmest suunast. Taolise raamistiku olemasolu on kindlasti Eesti kodanikuühiskonna arengule kasuks tulnud. Sellest lähtuvalt oleme ehitanud täpsemad arengukavad ja tööplaanid, see on alustekst, mis kaudselt mõjutab ka üksikjuhtumeid. Pikaajalise vaate olemasolu on tähtis stabiilse arengu säilitamiseks, arvestades riigieelarve protsessi ja valitavate kogude perioodilisust. Nüüd mõned üldisemad tähelepanekud kodanikuühiskonna arengust ja siis konkreetsemalt sellest, mis on tehtud ja mis on tegemisel.
Esiteks, meele teeb rõõmsaks, et mõeldes sõnale kodanikuühiskond ei meenu esimesena kontseptsioonid ega komisjonid, vaid aktiivsed kodanikud. Mulle tundub, et siin on viimaste aastate jooksul toimunud suur muutus. Inimeste usk isetegemise võimalikkusse on kasvanud. Samamoodi on kasvanud arusaam, et igaüks saab mõjutada tema elu puudutavaid otsuseid. Need muutused ei ole juhtunud iseenesest, vaid tänu paljude tublide missioonitundega inimeste pingutustele. Üks murrang toimus kindlasti 2008. a 40 tuhande inimesega koos Eestit prügist puhastades. Eelmisel aastal osales "Minu Eesti" mõttetalgutel 12 tuhat inimest. Tänavu on 1. maiks registreeritud juba ligi 700 talgupaika ja üle 4000 talgulise. Need arvud näitavad, et kui on eestvedajad ja selgelt sõnastatud eesmärgid, on muidu passiivseks peetavad eestlased valmis kaasa lööma küll.
Ka ühenduste tegevus on aktiivne. Näiteks koduomanike huvisid koondava ja esindava Eesti Omanike Keskliiduga on liitunud juba 40 tuhat inimest. Varem neil ühist inforuumi ning hääletoru polnud. Hiljuti käivitus Omanike Liidu poolt algatatud allkirjade kogumise ja hääletuste korraldamise portaal petitsioon.ee. Praegu on seal 12 aktiivset teemat, 8-le neist on juba reageerinud üle 100 inimese. Külaseltse koondava "Kodukandi" liikmesorganisatsioonides tegutseb ligi 5000 inimest. Tallinnas on kesklinnas tegutseva Uue Maailma Seltsi kõrvale loodud hulk asumiseltse teistest linnaosadest. Peatselt saavad nad kokku ühenduste ümarlauas, et arutada kõiki puudutavaid teemasid ja võimalusi koos linnas asju paremaks teha.
Need on tõesti vaid mõned näited, mille põhjal ütleksin, et kodanikuühiskond on muutunud popiks. Tänu ühistele aktsioonidele ja aktiivsetele ühendustele on kodanikuühiskonna olemusest ja olulisusest paremini aru hakanud saama ka äri- ning riigisektor. Me oleme astunud suure sammu sidusama ühiskonna poole.
Kodanikuühiskonnast rääkides ei tohi unustada ka Eesti praegu kõige valusamat küsimust: töökohti. Umbes viiendik Eesti elanikest kuulub mittetulundusühendustesse. See on suur potentsiaal mitte ainult vabatahtlike aktsioonide, vaid ka töökohtade mõistes. Paraku on nii, et kui Hollandis on kolmandas sektoris palgal 13%, Belgias 11% ja Suurbritannias 6% töötajaist, siis Eestis hinnanguliselt ainult 2%. See näitaja on meile tulevikus oluline märk kodanikuühiskonna edasisest arengust.
Me oleme täna olukorras, kus ka ühe uue töökoha teke on olulise riikliku tähtsusega küsimus. Pole kahtlust, et avalik võim peab tegema kõik endast sõltuva, et kodanikuühendustele töökohtade loomine võimalikult lihtsaks muuta. Muuhulgas tuleb selleks täpsustada teenuste üleandmise reegleid ja üle vaadata sotsiaalse ettevõtluse maksustamine ning ühenduste riigieelarveline rahastamine. Olgu öeldud, et avalike teenuste delegeerimise kontseptsioon ongi praegu kooskõlastusringil ning rahastamist puudutav kontseptsioon sai valitsuse põhimõttelise heakskiidu detsembrikuus.
Nüüd lähemalt sellest, mida vahepeal teinud oleme. Kuna aeg on piiratud, räägin pigem tulemustest ja vähem nendeni viinud protsessidest. Samas tahan rõhutada, et ka see, kuidas avalik võim kodanikeühendustega koostööd teeb, on oluline näitaja. Tulen selle juurde hiljem veel korra tagasi. Kodanikuühiskonna tugevdamine hõlmab väga paljusid valdkondi. Nendeks on riigieelarvelise rahastamise korraldamine, ühenduste läbipaistvuse tõstmine, ühistegevuse süsteemne soodustamine, kaasamine õigusloomesse, avalike teenuste delegeerimine, vabatahtliku tegevuse edendamine ja mitmed teised. Hea on tõdeda, et viimastel aastatel on olnud võimalus läbi viia põhjalikke uuringuid nii vabatahtliku tegevuse, delegeerimise kui ka rahastamise osas. See annab tulevaste tegevuste kavandamiseks täiendava kindlustunde. Nendes valdkondades edasiliikumiseks oleme tugevdanud kodanikualgatuse tugisüsteemi. Selle nurgakivideks on nõustamisele keskendunud maakondlikud arenduskeskused, rahalist toetust pakkuvad regionaalsed toetusprogrammid ja Kodanikuühiskonna Sihtkapital ning Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liit ja Vabatahtliku Tegevuse Arenduskeskus.
Esmalt rahastamisest. Läbi 2008. aastal loodud Kodanikuühiskonna Sihtkapitali oleme kahe aasta jooksul toetanud ligi 150 kodanikuühendust. Riigieelarvest eraldame selleks ligikaudu 20 miljonit krooni aastas. Analüüsid näitavad, et kodanikuühiskonna sihtkapital on hästi käivitunud. Paranenud on paljude ühenduste tegevusvõimekus ja jätkusuutlikkus, tekkinud on mitmed uued koostöövõrgustikud, suurenenud on ühenduste koostöövõime, eriti kogukonna tasemel paljudes Eesti piirkondades.
Kuhu peaks sihtkapital edasi arenema? Näen kahe põhisuunana tugiteenuste edendamist ja rahastamise mitmekesistamist. Kodanikuühenduste organisatsiooniline suutlikkus on endiselt suur probleem. Sihtkapitalil on potentsiaal kujuneda selles vallas kompetentsikeskuseks, mis peale rahastamise pakub ka koolitust ja nõustamist. Rahastamise osas peaks tulevikus vähenema praegune täielik sõltuvus riigieelarvelisest toetusest. Ma ei pea silmas riigipoolse rahastamise vähendamist, vaid aktiivsemat tegevust alternatiivse finantseerimise leidmisel ja vahendamisel. Hästi töötava ja usaldusväärse struktuurina saab Kodanikuühiskonna Sihtkapital olla heaks partneriks ka erasektori rahastajatele.
Kui Kodanikuühiskonna Sihtkapital keskendub üldjuhul suurematele ettevõtmisele, siis rohujuuretasandi algatusi toetame peamiselt läbi kohaliku omaalgatuse programmi. Selle kaudu rahastatakse kogukonnaliikmete koolitamist, kohaliku arengu kavandamist, kohaliku ajaloopärandi ja traditsioonide väärtustamist, kohaliku elukeskkonna parandamist. Kohaliku omaalgatuse programm on hea esimene samm just alustanud MTÜ-dele omandamaks oskusi projektitööks ning organisatsiooni juhtimiseks. Eelmisel aastal toetasime selle kaudu 1029 projekti, kokku 17,5 miljoni krooni ulatuses. Hea meel on, et neid projekte on nii palju, see on märk ühistegemise väärtustamisest ja soovist ise oma elukeskkonda paremaks muuta. Kahjuks pole võimalust, et säravate silmadega inimesi eraldi isiklikult tänada, seepärast teen seda täna siin rahva poolt valitud kogu ees.
Rahastamise osas on meil endiselt lahtisi otsi, mis vajavad kokkusidumist. Meil tuleks selgemalt sidustada ühenduste rahastamist riiklike prioriteetide ja ministeeriumide ülesannete täitmisele. Meil esineb jätkuvalt valdkondade ühisfinantseerimise asemel ka kohatist dubleerimist, mis ei ole läbipaistvuse seisukohast hea. Ja tihtipeale ei arvestata rahastamisel piisavalt vajadust tõsta ühenduse tegevusvõimekust ega hinnata mõjusid kodanikuühiskonna arengule laiemalt. Lühidalt võib selle kokku võtta, et riigi- ja omavalitsusasutustes ei ole veel piisavat selgust ja ühtset mõistmist rahastamisliikide ja nende erineva rakendamise osas.
Läbipaistvuse osas tegime me suure hüppe selle aasta alguses, kui mittetulundusühendused hakkasid esitama aastaaruandeid elektrooniliselt ning need muutusid avalikuks. See võimaldab saada selgust, millised ühendused registreeritud 30 tuhandest on reaalselt toimivad. Järgmiseks peame hakkama mõtlema, kuidas kogutud andmetest välja destilleerida infot, mille põhjal otsuseid teha, ning näiteks uute teenuste abil lisandväärtust luua.
Üks EKAK-i oluline suund on vabatahtliku tegevuse soodustamine. Sellealast tegevust koordineerib Siseministeeriumi toel Vabatahtliku Tegevuse Arenduskeskus. Viimase kahe aasta jooksul on tehtud kõvasti koolitust ja teavitustööd vabatahtliku tegevuse olemusest ja väärtusest. Hea ülevaate saate, muide, vabatahtlike väravast veebilehel www.vabatahtlikud.ee. Käegakatsutava asjana tahan esile tõsta Vabatahtliku Tegevuse Arenduskeskuse ja meie ministeeriumi koostöös loodud vabatahtliku passi. Inimesel on see võimalus oma vabatahtlikus tegevuses osalemisest saadud teadmiste, oskuste ja kogemuste kirjeldamiseks. Organisatsioonidele on vabatahtliku pass abiks vabatahtlike kaasamisel ja juhtimisel. Läbi selle aitab pass tõsta vabatahtliku töö väärtust ühiskonnas laiemalt.
Järgnevatel aastatel tõuseb tähelepanu keskmesse vabatahtliku tegevuse edendamine omavalitsustes ja kodanikeühendustes. Mõlemale on vabatahtlike kaasamine võimalus oma organisatsiooni võimekuse tõstmiseks. See aga eeldab oskusi vabatahtlike sihipäraseks koordineerimiseks. See, et me elame demokraatlikus ühiskonnas, tähendab, et avalik võim ei tegutse kardinate taga, otsused sünnivad aruteludes ja kaasarääkimise võimalus on kõigil. Kaasamise edendamine on EKAK-i üks põhieesmärke. Me oleme astunud mitmeid praktilisi samme kaasamise korraldamiseks. Meil on koolitust saanud või saamas üle 600 riigi- ja kohaliku omavalitsuse ametnikku, ministeeriumides on nimetatud kaasamiskoordinaatorid. Käimas on projektid konkreetsete kaasamisjuhtumite nõustamiseks. Valminud on praktiline kaasamiskäsiraamat. Kaasamisveeb www.osale.ee saab ettevalmistamisel oleva eelnõu de infosüsteemi valmimisel uue rolli. Õigusaktide kooskõlastamine seotakse senisest tihedamalt osalusveebiga. Hoolimata sellest on palju veel teha.
Kaasamise kaks võtmeküsimust on õige aeg ja ühine keel. Mida varem ühendusi seadusloomesse kaasatakse, seda lihtsam ja sisukam on koostöö. Mida hiljem, seda raskem on arusaadavalt kaasa rääkida. Raskem on ka aru saada, kuidas mingid seisukohad on kujunenud. Keele all pean ma silmas üksteise mõistmist, mis vahel ka väga hea tahte puhul võib takistuseks saada. Ametnikud ja kodanikuühenduste esindajad suhtlevad tavapäraselt üpris erinevates ringkondades. Bürokraatlik kõnepruuk võib ehmatada ühtesid ning vähene konkreetsus võib ehmatada teisi. Selle kultuurilise lõhe vähendamise poole oma ettevõtmistega me püüdleme.
Tahaksin osundada ka ühele konkreetsele asjale, millele ühendused on minu tähelepanu juhtinud. Nimelt on meil täna Eestis olukord, kus mingi grupi huve koondaval mittetulundusühendusel puudub võimalus neid huve kohtus kaitsta. Konkreetne juhtum. Kui näiteks puudega inimene tahab seista oma õiguse eest pääseda näiteks avalikku hoonesse ratastooliga, on ainuke võimalus esitada kohtule avaldus eraisikuna. See on arusaadavalt tavalise inimese jaoks väga suur ja enamiku jaoks üle jõu käiv ettevõtmine. Seda küsimust peaksime arutama nii ühenduste kui seadusandjatega.
Nagu algul lubasin, tulen korra ka koostöö korralduse juurde. EKAK ütleb: "Vabariigi Valitsuse ja kodanikuühenduste esindajad moodustavad ühiskomisjoni EKAK-i rakendamise tegevuskavade ettevalmistamise, elluviimise ja täitmise hindamise süsteemi käivitamiseks." Ühiskomisjon on see põhiline kogu, kus avaliku võimu ja kodanikuühenduste esindajad ühistes eesmärkides ja nende saavutamise viisides kokku lepivad, õigemini see peaks nii olema. Mulle tundub, et täna on ühiskomisjoni roll täidesaatva ja järelvalvava institutsiooni vahel veidi hägustunud. Tagajärjeks on see, et ei riik ega ühendused ei tea enam päris täpselt, mida talt oodata. Riik on küll esindatud kõrgelt, lausa kantslerite tasemel, aga kuna konkreetsust on pahatihti jäänud väheseks, ei suuda me seda kompetentsi ja autoriteeti ära kasutada.
Koostamisel olev kodanikuühiskonna arengukava peab muu hulgas ka selle puuduse lahendama, saades konkreetseks tööplaaniks kõigile osapooltele. Lahenduseks on täpsemate, ajaliselt piiritletud eesmärkide seadmine. Igal tegevusel oleks määratud vastutaja ning eraldatud vastavad vahendid. Avaliku võimu ja ühenduste esindajad koos paneksid aasta prioriteedid mustvalgel paberile. Nii peaks mõlemad pooled olema huvitatud võimalikult reaalsete eesmärkide püstitamisest ja nende täitmise jälgimisest.
Austatud Riigikogu! Sellega ma lõpetan, ootan teie küsimusi ja jään huviga kuulama teisi ettekandjaid. Aitäh!
Pressiinfo
Tagasi