Regionaalminister Siim Kiisler: Kuidas Eesti tulevikus töötab? (ilmub maakonnalehtedes 26.-30.04.2010)

Kümme aastat tagasi olime Euroopa Liidu ukse taga ja arutlesime selle üle, mida liitumine endaga kaasa toob. Tänaseks saame piire ületada dokumenti näitamata ja Ühendriikidesse sõita viisata. Viimastel aastatel on “suur eesmärk” olnud euro kasutuselevõtt. Nüüd, kus see tundub olevat käeulatuses, on foorumite ja konverentside põhiteema: mis saab pärast euro tulekut? Ühisraha on vajalik, eelkõige näitamaks rahvusvaheliselt, et Eesti on vastutustundlik ja usaldusväärne partner. See ei vasta aga küsimusele, millist riiki me tahame - kuidas peaks arenema majandus ja tekkima uued töökohad või millisena soovime näha siinset elu- ja looduskeskkonda.

Samuti kümme aastat tagasi, aastal 2000 võttis valitsus vastu üleriigilise planeeringu “Eesti 2010”. Üleriigiline planeering on pikaajaline strateegiline kava, mis mõeldud kogu riigi ruumilise arengu suunamiseks ja seeläbi majandusarengu soodustamiseks ning jätkusuutliku keskkonna loomiseks. Näiteks pakub see välja, kuidas linnade areng võiks kaasa aidata ümbritsevate maapiirkondade arengule ning milliseid transpordi- ja energiavõrkude ühendusi on vaja arendada rahvusvahelises tööjaotuses või regionaalse tasakaalu parandamiseks. Eesti ruumilise planeerimise süsteemis on üleriigiline planeering maakonna-, omavalitsuse üld- ja detailplaneeringute ning kitsama spetsiifikaga maakonna- ja üldplaneeringute teemaplaneeringute kõrval kõige suurema üldistusastmega.

Võimalus kujundada tulevikku

Aastatuhande vahetusest möödunud kümne aastaga on Eesti jõudnud sisuliselt uude ajastusse. Aeg on hinnata ühiskonnas, majanduses ja väljaspool Eestit toimunud olulisemaid muudatusi ja aimates uusi trende seada uued sihid.

Oleme hakanud koostama uut üleriigilist planeeringut “Eesti 2030+”. Terve riigi arengut kavandades tuleb läbi mõelda ja selgeks vaielda seisukohad väga mitmes valdkonnas. Veel tähtsam – selle protsessi kriitilisim edutegur on võimalikult paljude osapoolte reaalne kaasatus. Kui loobuda kiirustamise nimel võimalikult paljude asjalike ettepanekute kogumisest, on tagajärjeks halb planeering. Kui aga püüda suurt hulka häid ideid lihtsalt kiiresti kabinetivaikuses ära vormistada, on tagajärjeks dokument, mida keegi omaks ei pea ja mis seetõttu tulevikus ei rakendu. Sõna peavad saama ka tänased noored, kelle tuleviku üle me otsustame.

“Eesti 2030+” ei saa olema generaalplaan, mis annaks ammendava vastuse kõigile küsimustele. Üleriigiline planeering ei ütle, kuhu tuleb tuumajaam või mitu tuuleparki Eestis saab olema, vaid paneb paika, mida tuleb nende otsuste tegemisel arvestada. Siiski tuleb seda koostades teha põhimõttelisi otsuseid näiteks selle kohta, milliseid transpordiühendusi kodumaal ja teiste Euroopa riikidega võimalikuks ja vajalikuks peame või kuidas kujutame ette linnaliste ja maapiirkondade arengut.

Analüüsid näitavad, et ajalised vahemaad Eesti ja Euroopa keskuste vahel kasvavad. Vulkaanituha tekitatud lennuseisak teeb selle veelgi ilmsemaks. Kui pole ühendusi, pole investeeringuid ja pole töökohti. Iga töökoha teke aga on riikliku tähtsusega küsimus nii täna, kui ka kahekümne aasta pärast ja selleks tuleb teadlikult eeldusi luua.

Uus üleriigiline planeering “Eesti 2030+” on kui meie ambitsioonide ja eneseusu mõõdupuu, võimalus mõjutada otsuseid, mis tehakse võib-olla alles aastakümnete pärast.

Siim Kiisler