Siseminister Marko Pomerants: Idapiiril valvuriks (märts 2010)

Idapiiril valvuriks

Kella kaheksaks oleme Ruthiga nagu kokku lepitud Jõhvis Ida Prefektuuri piirivalvebüroos. Ruth Annus on Siseministeeriumi migratsiooni ja piirivalvepoliitika osakonna juhataja. Piirivalvekolonel Köss raporteerib olukorrast piiril ja juhatab meid riietuma. Varsti oleme rohelises univormis, mis lume taustal ju kena vaadata.

Polegi pikka pidu, suundume Narva. Narva maanteepiiripunkti ülem piirivalvekapten Jaanus Lumiste instrueerib meid ja tööpäev piiril võib alata. Ruth asub esmalt jalakäijate dokumente kontrollima. Mina saan juhendajaks piirivalvevanemkonstaabel Tiit Polli ja lähen autode poolele.

Narvast on Jaanilinna poole siirdumas buss, kus reisijateks peamiselt naised, kes erinevalt paljudest oma kaaslinlastest on minemas ostureisile bussiga. Reisijad on väga entusiastlikud ja osavõtlikud dokumentide kontrolli osas. Kontrollin ka, et keegi ei redutaks bussi tualetis. Dokumendid saavad kontrollitud ning enamik neist ka paremale lehe serva templi riigist väljasõidu kohta. Vasakule poole lüüakse see hiljem tagasi tulles. Vahetame Ruthiga tööülesanded. Ruth siirdub autodega tegelema ja mina jalakäijate terminali, Jaanilinnast tagasitulijaid kontrollima. Juhendajaks sedapuhku piirivalvekonstaabel Tiia Soppe. Liikujad on tavapärased. Neil on pakkuda kolme kohalikku passi: eesti, välismaalase ja vene oma. Ühel proual on oma passiga viimane ots sooritada. Passis lihtsalt pole enam ühtegi kohta kuhu järjekordne pitsatijäljend lüüa. Muide, pitsat on igal piirivalvuril isiklikult kasutamiseks.

Keskmine Narva piiriületaja on naine aastates 35-60, vähemasti mulle tundub nii.
Ühe mehe puhul tõrgub passilugemisaparaat andmeid lugemast. Ütlen selle omanikule, et: „ Näete, Teid pole olemas?“ Aparaat tõrgub endiselt passi tunnustamast. Neljandal katsel siiski asi toimib ja mees pääseb Eestisse tagasi. Märkamatult on jõudnud kätte aeg edasi liikuda ja ees ootamas uus väljakutse, ent veel enne teeme kapten Lumistega kokkuvõtted ja vahetame mõtteid. Edasi liigume Narva kordonisse, kus kamandatakse meid kohe rivisse, et instrueerida uus vahetus, asumaks jalgsi patrulli toimkonda Narva jõe kaldale.

Minu paarimeheks toimkonnas on piirivalve ülemkonstaabel Raivo Metsma, Põltsamaa kandi mees, ametis aegade algusest. Meie teekond algab Narva linna piirilt Narva kindluse suunas, kust liigume ülesvoolu vastu Narva teisele toimkonnale, kes alustas Sõpruse silla lähistelt Narva linna avalikult plaažilt ning milles Ruth ühes piirivalve vanemkonstaabel Peeter Tirmaniga. Ülemkonstaabel Metsma juhendamisel jälgin binoklist vastaskallast. Olukord suhteliselt vaikne. Kaks kalastajat askeldamas vana vraki juures ja Vene piirivalve laevastikubaasis üks mees ametis puude lõhkumisega. Jääl kakerdamas pardid ja meenub Eesti aktsioonifilm „Tulivesi“ piiritusevedajatest, kus piirivalvur vaatab binokliga merele ja raporteerib oma ülemusele: „Üks kajaks s … Eesti territoriaalvette.“

Oma poole peal kohtume kümnekonna pensionärist sikuska mehega. Vaatame dokumente ja Raivo annab kahele neist telefoninumbrid juhuks kui midagi kahtlast märkavad. Piirivalvur Raivo esitleb ennast Eesti politseina, korrektne värk peale 1. jaanuari. Seoses telefoninumbrite andmisega, meenub mulle seik ülikoolipõlvest. Kutsuti mind kord Tartu KGB kontorisse. Suutsin selgeks teha, et minu hõlma pole mõtet hakata ja üldse pole siin kellegi hõlma hakata. „Hea küll,“ ütles minuga vestelnu ja ulatas oma visiitkaardi, kus ametinimetuseks majandusgeograaf. Tema ülesanne oligi bio-geo tudengitega tegeleda.
“Kui midagi on, helistage!“ No ei helistanud ma. Mis ei tähenda sugugi seda, et piirivalvel informeerivatest kodanikest abi ei oleks ja meetodil endal midagi häda. Ülesanne saab täidetud, liigume kordonisse tagasi. Kanname nähtust ette ja saame koos Narva kordoni ülema politseikapten Rein Steinfeldiga osa piirivalvuri lõunast. 33 krooni eest saab kõhu kenasti täis. Supist koogini.

Edasi järgneb ümbermaailma reis. Narvast üle Jõhvi Vasknarva. Oleks otsetee sõidetav, saaks poole lühema maaga hakkama.

Vasknarva kordon on meie järgmine teenistuspaik. Kordoni ülem on haigestunud ja meid võtab vastu naaberkordoni Alajõe kordoni ülem piirivalveleitnant Vello Karja, kes ka naaberkordoni majapidamist väga hästi tunneb. Tema ja piirivalve vanemkonstaabel Tõnu Sepaga sätime end saanipatrulli Peipsi jääle. Soojad „kombed“ selga, kiiver pähe, instruktaaž ja saanidele hääled sisse. Sõidame järvejääle postidega mahamärgitud kontrolljoonele. Tõnu näitab vanu saanijälgi ebaseaduslikust piiriületusest. Puurin jäässe augu, ligi nelikümmend sentimeetrit jääd tuleb ära. Kalamehi jääl ei silma, sest õhtu juba üsna hämar. Sõidame meiegi kordonisse tagasi.

Kordonis saab sooja sauna ja asja arutada. Meiega liitub ka Ida Prefektuuri prefekt Aldis Alus. Alus sauna ei tule. No ega ta pole pidanud ka külma käes Peipsi peal ringi sõitma. Piirivalvemajor Juhan Voist toob näha isavalmistatud lutsumända, ebaseaduslikku lutsupüügivahendit. Luts on kevadeti popp püügiobjekt, ent tuleb ette, et nii mõnedki ei jõua kuidagi kevadet ära oodata.

Kuigi terve päev on teenistuses oldud, ei tähenda see vaba õhtut. Piirivalvur on nädal teenistuses ja nädal kodus. Teenistuses oldud aeg tähendab väga erinevate ülesannete täitmist. Seda nii piirivalvamise koha pealt kui üldse. Uuest aastast on piirivalvur politseinik, kel teinekord vaja peretüli klaarida. Vajadusel pritsumees, elude päästja, keskkonnainspektor jne. Arvan, et võtaks ka sünnituse vastu, kui vaja peaks olema.

Ööpimeduses avaneb võimalus tutvuda soojuskaamera võimalustega . Olles endid paika sättinud ja saanud ülevaate kuidas asi toimib, ütleb Kolonel Köss, et tema läheb nüüd koju ja teele ta asus. Vaatame arvutiekraanilt, kuidas kolonel pimedas metsas küngaste vahele kaob. Ühes piirivalvurite Uljam Teuli ja Gunnar Paistega arutame, kas tšehhide tehtud soojuskaameraga on nagu nende tehtud sambaga? Ühega meie juhendajat olen tema sõnul kunagi ennegi kokku saanud, nimelt Tapa linnas Valgejõe paadirallil, kus tema olnud korda valvamas ja nõudnud mult kutset, et ma Lääne-Viru maavanemana kohalike linnaülemuste juurde üles säätud VIP telki pääseksin…

Tõnu on saanud keskkonnainspektsioonilt infot, et siinkandis võib liikuda kalahuviline Poola numbriga auto. Peagi on auto peatatud ja kui kordonisse tagasi jõuame on kaks Gdanski kandi meest keskkonnainspektsiooni inspektoreid ootamas. Põhjuseks furgoonis olev 1, 6 tonni jahutatud ahvenat ja koha. Kala päritolu paberitega on aga kehvad lood. Meestel on ette näidata vaid kaks arvet. See aga pole piisav. Üks poolakatest annab vaneminspektor Margus Piirsonile telefoni, teisel pool kõneisikuks poolakate ülemus. Margus teatab, et ta on nõus ootama veel tund aega kala päritolu dokumente, ent kui neid ei saabu, läheb kala konfiskeerimisele .

Tõnu räägib veel lõpetuseks loo, kuidas ükskord üks mees kummipükstes västraga vees ringi jalutas. Nähes piirivalvurit heitis ta västra minema, nii, et ainult tokk jäi kätte. Kahmanud siis mees veel peotäie pilliroogu kätte ja teatanud, et tema on florist, kes järjekordseks ikebanaks taimi korjamas. Selline õrna hingega suur mees.

Kuna kell on juba üks ja homme ootab ees uus tööpäev, poen väsinuna sängi, kenade roheliste linade vahele, millel kiri piirivalve. Umbes nagu haiglates, kus linadel Min strav, aga palju ilusamad. Hommikul selgub, et mingid dokumendid ikka toodi ja poolakad pääsesid kalaga minema. Loo kirjutamise hetkel, aga selgub, et menetlus keskkonnainspektsiooni poolt jätkub ja asi kisub trahvi poole.

Meid Ruthiga aga ootab peale hommikusööki meie viimane teenistuskoht. Selleks on Alajõe kordon, kus saame ülevaate piirivalvurite käsutuses olevatest päästevahenditest. Alajõe kordonis on ka Eesti parim hõljukialane know-how. Alajõe kordoni hõljuki komandör Armin Vaino on see mees, kes võib teile öelda, milline hõljuk tegelikult seda on. Läheme meie 11 aastase hõljukiga Peipsi jääle. Hommikune elu Peipsil erineb oluliselt eile õhtusest. Jääl käib vilgas elutegevus. Kutselised kalurid on oma võrke kontrollimas. Ühe püüdjana tuvastavad piirivalvurid oma koka mehe. Lumi on oma nelikümmend sentimeetrit paks, ega siin jala pole mõtet väga pikki otsi ette võtta. Saan on heaks abiliseks. Kõik, kes plaanivad kaldast kaugemale kui kilomeeter minna, peavad ennast kordonis registreerima. Meie poolt kontrollitud on seda ka teinud. Hakkab lõppema see meie piirivalvuri karjäär. Veel viimased kokkuvõtted kogetust ja Tallinna poole tagasi. Lõpetuseks küsib Vaino, millal ta uue hõljuki saab. Ei oska seda konkreetselt lubada, aga igatahes saab selgeks see, et mõni mu järeltulijatest peab selle hankimise kunagi ette võtma, sest ega jää neljakümne sendiseks jää. Kipub kevadeti sulama, samas on see kalameestele ka hea kalapüügi aeg, sest kala hakkab liikuma. Eelmisel aastal päästsid piirivalvurid Peipsilt kokku 96 kalameest.

Kell kaks ootab juba Reporteritund ja Kaja Kärner. Peale seda Abipolitseiniku seaduse eelnõu esimene lugemine Riigikogus. Back in ordinary business!

Pilt piirivalvuri töös on selgem, igal juhul oluliselt enam kui mistahes Powerpointi esitlust vaadates.

Marko Pomerants
Siseminister, harrastuspiirivalvur

Artikkel ilmunud:
Politsei- ja Piirivalveameti ajakirjas "Radar"