|
Elutähtsad valdkonnad ja teenusedKontseptuaalsem lähenemine kriitilisele infrastruktuuri temaatikale erinevate riikide lõikes on suhteliselt hiljutine nähtus. Teema tõsisem ning eesmärgipärasem käsitlus programmide, tegevusplaanide ning seadusandluse näol ulatub tagasi 1990 (näiteks pommirünnakud Oklahoma Alfred P. Murrah Federal Buiding vastu 1995 aastal, milles selgus, et selle sotsiaalsed ning majanduslikud mõjud olid kaugelt suuremad kui otsene kahju linnale) keskpaika, mil hakati enam tähelepanu pöörama ning mõistma ühiskonnakorralduse otsest seotust elutähtsate valdkondade vastastikusest sõltuvusest ning toimepidevuse võimekusest. Terrorirünnakutest sai alguse ka Euroopa kriitilise infrastruktuuri kaitse programm EPCIP (pommirünnakud Madridis 2004 ning Londonis 2005), millega on soovitud paika panna liikmesriikide ning Euroopa Liidu vastutuse jagunemist elutähtsate valdkondade toimepidevuse ning kaitse tagamisel. Eelpoolmainitud eesmärki pole samas kerge saavutada, kuna 27 liikmesriigi kogemused ja mastaabid on erinevad ning praktikas raske defineerida ja määratleda kriitilist infrastruktuuri kõikide riikide huve rahuldaval viisil. Praeguseks hetkeks on EPCIP programmi väljenduseks Nõukogu direktiiv (vastu võetud 8. detsembril 2008), millega taotletakse määrata Euroopa Liidu elutähtsad valdkonnad transpordi ja energia sektoris. Direktiivi hindamise käigus on plaanis kaaluda ka info -ja kommunikatsioonitehnoloogia lisamist Euroopa Liidu elutähtsate valdkondade hulka. 2009 aasta 24. juulil hakkas kehtima „Hädaolukorra seadus“, mille neljas peatükk sätestab uue Eesti elutähtsate teenuste korralduse. Õigusakt kirjeldab elutähtsad valdkonnad lahti teenuste tasandil ning määratleb ka asutuste ja ettevõtete kohustused teenuste toimepidevuse tagamisel. Elutähtsa teenuse osutajal on kohustus koostada teenuse toimepidevuse riskianalüüs ning ka toimepidevuse plaan, mõlemad juhendmaterjalid töötas välja Siseministeerium koostöös teiste asjassepuutuvate asutustega. Elutähtsa teenuse osutaja riskianalüüsi eesmärk on kaardistada elutähtsa teenuse toimimise seisukohast olulised ressursid ja tegevused ning analüüsida tegureid, mis võivad põhjustada teenuse toimimise lakkamist. Elutähtsa teenuse osutaja toimepidevuse plaan sisaldab vastust küsimusele, kuidas on tagatud elutähtsat teenust toetavate tegevuste toimimise suutlikkus (riskide maandamine) ning nende taastamine ohu realiseerumise korral. „Hädaolukorra seaduse“ elutähtsate teenuste korralduse peatüki ettevalmistava osana kaardistati 2008 aastal Siseministeeriumi eestvõttel Eesti elutähtsad teenused ning nende toimepidevuse tagamist sätestavad õiguslikud regulatsioonid. Kokku kaardistati nelikümmend üks elutähtsat teenust (nt elektrivarustuse, gaasivarustuse, kiirabi, vereteenistuse toimimine), mis on hädavajalikud eluliselt tähtsate ühiskondlike toimingute, tervishoiu, turvalisuse ning inimeste majandusliku ja sotsiaalse heaolu korraldamiseks. Küsitluse eesmärk oli saada ülevaade elutähtsate teenuste toimepidevuse hetkeolukorrast ning korrastada olemasolevaid regulatsioone nõnda, et riiklikul tasandil saaks tagatud: a) elutähtsate teenuste toimepidavuse ulatusliku katkestuse ärahoidmine (ennetus); avaliku ning erasektori adekvaatne ettevalmistus elutähtsa teenuse toimepidevuse taastamiseks (tagajärgedega toimetulek). |
|
Tagasi