Eesti kodakondsus on privileeg

26. novembril tähistab Eesti kodanikupäeva. Just sel päeval 1918. aastal määratles Maanõukogu inimeste ringi, kellele laienevad Eesti Vabariigi kodaniku õigused. Sisuliselt oli tegu Eesti esimese kodakondsuse seadusega, mille sarnastel põhimõtetel tugineb kodakondsuspoliitika tänaseni.

Kodanikuks olemine kätkeb endas kaht poolt: kodanikuks olemist juriidilises mõistes, mis annab inimesele mitmeid õigusi, pannes vastukaaluks aga ka kohustuse järgida riigi seadusi. Teisalt tähendab kodanikuks olemine inimese aktiivset kaasarääkimist riigi arengus ning panustamist oma elukeskkonna paremaks ja turvalisemaks muutmisesse.

Ükski riik ei ole kohustatud andma välismaalastele oma kodakondsust ja ükski välismaalane ei ole kohustatud Eesti kodakondsust taotlema. Eesti kodakondsus on privileeg, millega kaasneb riigi ja inimese vaheline eriline usaldussuhe. Eesti kodakondsuspoliitika eeldab, et inimene teeb teadliku valiku, meil ei nähta ette välismaalastele automaatset kodakondsuse andmist.

Määratlemata kodakondsusega inimesi alla 100 000

Inimesed, kes ei ole enda kodakondsust määratlenud, jäävad ilma mitmetest õigustest nii Eestis kui Euroopa Liidus. Näiteks võimaldab Eesti kodakondsus reisida viisavabalt, õppida tasuta või madalama õppemaksuga ning töötada Eesti riigiametites või ilma tööloata kõikjal Euroopa Liidus. Samuti annab kodakondsus võimaluse osaleda aktiivsemalt oma kodumaa ühiskonnaelus.

Eestis kehtiva elamisõiguse või elamisloa alusel elavate määratlemata kodakondsusega inimeste arv langes tänavu aprillis alla 100 000. Vahetult pärast taasiseseisvumist moodustasid määratlemata kodakondsusega inimesed Eesti rahvastikust üle 30 protsendi. Kahekümne aasta jooksul on see arv pidevalt kahanenud, moodustades nüüd 7 protsenti elanikest.

Riigi jaoks on oluline, et siin elavad välismaalased sooviksid siduda oma tuleviku Eestiga ja taotleda kodakondsust. Julgeoleku kindlustamiseks ja elanikkonna sidususe tagamiseks peab määratlemata kodakondsusega inimeste arv olema võimalikult väike.

Kodakondsus seob inimese ja riigi

Seetõttu on oluline roll määratlemata kodakondsusega lapsevanematel, kellest kaks kolmandikku taotlevad oma Eestis sündinud lastele Eesti kodakondsust. Kui vanemad näevad oma lapse tulevikku Eestiga seotult, siis on tähtis, et nad taotleksid oma lapsele Eesti kodakondsust enne lapse 15-aastaseks saamist, sest pärast nõuab see lapselt lisatingimuste täitmist. Otsus lapse õigusliku seisundi osas – kas taotleda talle Eestis elamiseks Eesti kodakondsust või elamisluba – tuleb vanematel teha enne lapse üheaastaseks saamist.

Tõin alguses välja kodanikuks olemise kaks aspekti. Lisaks kodanikuks olemisele juriidilises mõttes on oluline ka inimese enda kodanikutunne, võimalus ja vastutus kujundada Eesti tulevikku ning osaleda ühiskonnas oluliste küsimuste otsustamisel. Teisisõnu otsustada ise enda ja lähedaste käekäigu üle.

Kaasaegset demokraatlikku ühiskonda kujundavad paljuski vabatahtlikud, kellele läheb ümbritsev korda ning kes on valmis oma aega ja energiat millegi loomiseks või parandamiseks jagama. See, mis neid aktiivseid inimesi innustab, on nende enda vaba tahe. Vabatahtlust ei saa luua, selle aluseks on ja jääb inimeste endi algatus ja soov.

Vabatahtlikku innustab vaba tahe

Siseministrina olen uhke, et sisejulgeoleku valdkonnas tegutseb juba märkimisväärne hulk vabatahtlikke. Eestis on praegu ligikaudu 1500 abipolitseinikku. Priitahtlikke päästjaid on ligi 1100. Nende arvude taga seisavad teotahtelised mehed ja naised.

Täna on Eestis riiklikke päästekomandosid 81 ja riigiga päästetöö alase lepingu sõlminud vabatahtlikke komandosid 85. Sel aastal toimus oluline muutus, kus vabatahtlike komandode arv ületas esmakordselt riiklike komandode arvu. Kogu päästetöö teenusest moodustavad vabatahtlikud 36%. Mitmes välisriigis katavad vabatahtlikud päästjad päästeala tervikust umbes 75-90%. Näiteks Soomes, aga ka Šveitsis, mis on rikka riigi võrdkuju. Eesti inimesele võivad need arvud tunduda mõistetamatud, sest nõukogude aegsest päästetööde korraldusest tulenevalt oleme harjunud, et päästeteenus on riigi ülesanne. Kuid ka meil on juba kasvanud turvalisusesse panustavate kogukonna liikmete arv ja see kasvab lähiaastatel veel.

Aktiivsed kodanikud on riigi alus

Vabatahtlust ei saa samas tekitada käsukorras. Riik saab luua tingimused ja keskkonna, et vabatahtlikel oleks võimalik senisest veelgi enam turvalisema elukeskkonna loomisele kaasa aidata. Vabatahtlikkuse kaudu luuakse nii sotsiaalset kindlustunnet kui ka kogukonnakeskset enesekontrolli. Vabatahtlusel tuginevad mitmed liikumised, näiteks Kaitseliit, „Teeme ära!“, samuti paljud teised keskkonnakaitset ja kohalikku elu arendavad tegevused. Kõik need on kogukonna toimimise jaoks vajalikud. Usun, et on vaid mõne aasta küsimus, kui iga võimeka kodaniku jaoks saab auasjaks osaleda endale sobivas vabatahtlikus tegevuses.

Ken-Marti Vaher
siseminister