Siseminister Jüri Pihl: Esimene lahinguvõit sõjas Eesti teedel, Postimees (2. august, 2007)

Liiklus on üks ühiskonna solidaarsusmäära tunnustest. Praegu on meie liikluskultuuri iseloomustavaks sõnaks egoism. Mida vähem on mõistmist ja hoolivust inimeste vahel, seda anarhilisem on ka liiklemine. Tänaseks oleme jõudnud seisu, kus on vähe päevi, mis mööduvad joobes juhtimise, kiiruse ületamise või lahtiste turvavööde tõttu juhtunud liiklusõnnetusteta. Utreerides võib öelda, et meie Eesti teedel käib sõda. Kelle vastu?

Tõsi, üle pika aja näitab äsja lõppenud juulikuu statistika liiklussurmade ja raskete liiklusõnnetuste osas langevat trendi. Eelmise aastaga võrreldes hukkus tänavu juulis poole vähem inimesi, mis on oluline lahinguvõit üha jätkuvas liiklussõjas.

Kuidas säästa inimelusid?

Analüüside kohaselt on liiklussurmade kolmeks peamiseks põhjustajaks joobes juhtimine, kinnitamata turvavööd ja kiiruse ületamine. Õnnetuste ära hoidmiseks ja liikluskultuuri kujundamisel tuleb rakendada kompleksseid lahendusi, milleks on seadusandluse korrastamine, politsei järelevalve tõhustamine ning uue tehnoloogia kasutuselevõtt, samuti  ühiskonna väärtushinnangute muutmine. Meie soov on surmaga lõppevate liiklusõnnetuste riskifaktoreid maksimaalselt vähendada. Vaatamata sellele, et äsja lõppenud juulikuu näitas üle hulga aja raskete liiklusõnnetuste osas langustrendi, oli käesoleva aasta esimene kvartal nagu ka terve poolaasta meie teedel väga traagiline. Seetõttu võtsime mais siseministeeriumi ja politseijuhtkonna ühisel nõupidamisel vastu otsuse panustada 80% rohkem politseinikke liiklusjärelevalvetöösse.

Niisiis pean juulikuist langustrendi liiklussurmades meie esimeseks töövõiduks, sest usutavasti pole see statistiline langustrend juhus. Nüüdsest püüame iga kuu säästa järjest rohkem inimelusid üliraskete liiklusõnnetuste ärahoidmise tulemusena. Samas pole suurendatud jõud tee ääres mingi uudne lahendus. Lisapatrulli võimalus on meil olnud käepärast kogu aeg ja on kahetsusväärne, et liiklusjärelvalve tõhustamine ja karistuste karmistamine on viimastel aastatel tähelepanuta jäänud. Samuti on ammu teada, et üheks tõhusaks võimaluseks liikluskultuuri parandada on korraldada inimestele, kes seda vajavad, koolitusi ja treeningud, et tuletada neile meelde liikluseeskirju ja parandada nende sõiduoskusi.

Liiklushuligaansuse ohjeldamiseks meie teedel tuleb kindlasti üle vaadata ka kehtiv seadusandlus. Oluline on lihtsustada väärteomenetlust ning ennekõike tuleb lähtuda põhimõttest, et karistus peab rikkumisele järgnema võimalikult ruttu.

Uued tehnoloogilised lahendused liikluskontrollis

Liikluses patrullivatele politseinikele on meie teedel korra pidamisel tõhusaks abiks e-politsei. Nimelt võimaldab politseiautodesse paigutatud kaasaegne tehnika kontrollida ilma autot peatamata, kas teedel sõitvad juhid on eelnevalt liikluseeskirju rikkunud, näiteks purjuspäi autoroolis olnud. Kuna need võtted on tõstnud oluliselt liiklusrikkujate avastamist ning samas vähendavad vajadust tülitada korralikke seaduskuulekaid liiklejaid, siis jätkub uute tehniliste abivahendite kasutamine ja arendamine.

Lisaks e-politseile aitavad liiklusohutust tagada järgmisel aastal paigaldatavad  liikluskontrollikaamerad. Kaamerapildi abil saab objektiivselt fikseerida rikkumise aja, koha ja viisi. Foto ja muude tõendusallikatega on võimalik kindlaks teha ka seaduserikkujast juhi isik. Rootsi kogemus on siinkohal meie jaoks iseäranis julgustav näide, sest aastaga vähenes seal liikluskaamerate paigaldamise tulemusena surmaga lõppevate liiklusõnnetuste arv 60%. Meie arvestuste kohaselt hakkaksid Eesti maanteedel kiiruskaamerad avaldama märkimisväärset mõju alates 50 kaamerast, mis oleksid paigutatud lähtuvalt erinevatest kriteeriumitest nagu liikluse keskmine kiirus ja tihedus teatud teelõikudel. Imestan üksnes, miks pole eelmised siseministrid seda ideed toetanud ja realiseerima asunud. Meil pole liikluses olukord ju üleöö kurjaks läinud.

Hooliv ja valvas kodanik

Eelpool kirjeldatud abivahendid ja süsteemid on kahtlemata mõjusad liiklusjärelevalve tagajad, kuid kõik algab siiski meist endist ja ühiskonna väärtushinnangutest. Oluliseks faktoriks liiklusõnnetuste ennetamises ongi inimeste endi hoolivus ja suhtumine. Õnneks on just viimasel ajal täheldatav muutus inimeste väärtushinnangutes. Igati tervitatav on kodanike valmisolek arutleda probleemide üle ja pakkuda välja lahendusi. On aru saadud, et olukord mõjutab igaüht siin riigis, sest me kõik oleme ühe ühiskonna liikmed.

Üha enam tuleb meil teadvustada reaalseid riske liikluses ja sellega seoses tõsta omavastutust teiste liiklejate suhtes. Juba praegu töötab näiteks Lõuna Politseiprefektuuri teeninduspiirkonnas liiklusliin numbril 14 900, mis on ennast igati õigustanud ja seega kaalume lähiajal tasuta liiklusliini sisse viimist üleriigiliselt.

Väärtushinnangute kujunemine saab alguse kodust, lasteaiast ja koolist – eeskujust, mida me lastele anname. Kui meil endil ei ole kombeks turvanõuetele ja –vahenditele suuremat tähelepanu pöörata, siis ei ole ka põhjust oodata, et meie lapsed oskaksid liikluskultuuri väärtustada. Ka avalikkuse ja meedia osatähtsust hoiakute kujundamisel tuleb hinnata. Just avaliku elu tegelased peaksid olema positiivseks eeskujuks meie liikluses.

Lahing võidetud, sõda veel mitte

Kõik Euroopa Liidu riigid, seal hulgas ka Eesti, on seadnud eesmärgiks vähendada liikluses hukkunute arvu. Mina usun, et selline eesmärk on saavutatav, kui me kõik oma hoiakute muutmise ja kõrgendatud valvsusega kaasa aitame. Ühise eesmärgi nimel on tähtis koostöö nii riigiasutuste, erasektori, meedia kui ka ühiskondlike organisatsioonide vahel.

Lahing võitluses liiklussurmadega õnnestus juulikuus meil võita, kuid sõda Eesti teedel ei ole veel lõppenud. Liiklussõda on võimalik võita siis, kui on rakendunud planeeritavad seadusemuudatused ning käivitatud treeningud lisakoolitust vajavatele liiklejatele, kui jätkub kaasaegsete infotehnoloogiliste vahenditega politseijärelvalve ning muutuvad inimeste väärtushinnangud.