Vaata lisaks

Kriisireguleerimisalane seadusandlus

Eestis kehtiv kriisireguleerimise süsteem käsitleb inimeste elu ja tervist ohustavaid ja/või suurt majanduslikku kahju tekitavaid sündmusi tulenevalt nende ulatusest ja raskusest kolmeastmelisena.

Esimeseks astmeks on sündmus, olukord või õnnetus, mille lahendamisega tegelevad selleks seadustega määratud asutused oma igapäevaste ülesannete raames. Näiteks reageerib politsei avaliku korra kaitsjana kaklusele, päästeametnikud tegelevad tulekahju kustutamisega, tervishoiutöötajad nakkushaiguste juhtumitega jne.

Oma igapäevases töös teevad erinevad asutused aktiivset koostööd. Näiteks liiklusõnnetuse puhul on lisaks politseinikele ülesanded päästeametnikel, tervishoiutöötajatel ning keskkonnareostuse puhul lisaks keskkonnajärelevalve ametnikele, päästeametnikel, tervishoiutöötajatel, kohaliku omavalitsuse ametnikel. Erinevate ametkondade samaaegne tegevus laabub üldjuhul ladusalt põhinedes lisaks töökorraldust reguleerivatele õigusaktidele ka väljakujunenud töörütmil ja varasemal praktikal.

Operatiivseid ülesandeid täitvate ametnike arv ja neile vajalik varustus planeeritakse reageerivate asutuste poolt varasemate aastate kogemusi, tehnoloogia arengut ning elukeskkonna üldisi muutusi silmas pidades.

Sündmus, olukord või õnnetus võib oma ulatuselt (kannatada saanud või ohustatud inimeste hulk, tekkinud majandusliku kahju suurus, hõlmatud pindala jms) võtta aga sellised mõõtmed, et reageerivate ametkondade tavapärastest inim- ja tehnilistest ressurssidest ei piisa tagajärgede kiireks likvideerimiseks või olukorra raskenemise ärahoidmiseks. Eesmärgiga tagada kiire reageerimine ja takistusteta ametkondlik koostöö ning  vähendada tekkivat kahju, on olukordade, sündmuste ja õnnetuste n. ö teise astmena Eestis kasutusele võetud hädaolukorra mõiste.

Hädaolukorda eristab tavaolukorrast vaid suurenenud vajadus ühtse koordinatsioonitegevuse järele ning täiendavate ressursside kaasamise vajadus. Hädaolukordi iseloomustab ka kriisikommunikatsiooni aktiivsema korraldamise vajadus.

Hädaolukordadeks valmisoleku põhialused sisalduvad hädaolukorra seaduses. Seadusest lähtuvalt määratletakse võimalikud hädaolukorrad erinevate ohtude hindamise ning riskianalüüside koostamise teel. Seaduse põhjal on määratud, millised ametkonnad (ministeeriumid ja nende valitsemisala asutused) vastutavad konkreetses valdkondades ohtude hindamise, riskianalüüside läbiviimise ning toimuda võivateks hädaolukordadeks valmisoleku eest. Riskianalüüse vaadatakse üle igal aastal ning riskianalüüside põhjal koostab Siseministeerium riikliku hädaolukordade riskianalüüsi, mis kinnitatakse Vabariigi Valitsuse kriisikomisjoni poolt.

Oluline on meeles pidada, et hädaolukorda välja ei kuulutata. Hädaolukorra ajal ei muutu oluliselt tavapärased juhtimismudelid ja ametkondade alluvussuhted. Hädaolukorra mõiste on kasutusele võetud eeskätt planeerimisprotsesside selguse huvides.

Kolmandaks astmeks kehtivas süsteemis on eriolukord, mida reguleerib samuti uus hädaolukorra seadus.

Seaduse kohaselt kuulutab eriolukorra riigis või selle osas välja Vabariigi Valitsus loodusõnnetuse ja katastroofi korral või nakkushaiguse leviku tõkestamiseks tingimusel, et loodusõnnetuse ja katastroofi korral või nakkushaiguse leviku tõkestamiseks on vaja viivitamatult rakendada ulatuslikke abinõusid, sealhulgas päästetöid, ning ohu kõrvaldamine ja kannatanute abistamine ei ole võimalik muul viisil kui rakendades eriolukorra seaduses toodud abinõusid.

Erinevalt hädaolukorrast kuulutatakse eriolukord välja ning selle lõppemisel kuulutatakse eriolukord lõppenuks. Eriolukorra seaduse kohaselt võivad muutuda tavapärased juhtimismudelid ning käsuliinid, kuid seda üksnes seaduses nimetatud juhtudel ja ulatuses. Ülejäänud osas kehtivad tavapärased kriisireguleerimise põhimõtted, sh hädaolukorraks valmisoleku seaduses sätestatu. Samuti annab eriolukorra väljakuulutamine võimaluse vajadusel rakendada piiranguid inimeste põhiõigustele vabalt koguneda ning liikuda.

Seni ei ole Eestis eriolukorda veel kordagi välja kuulutatud.

Lisaks eelkirjeldatule reguleerib seadusandlus riigi toimimist olukorras, kus on ohustatud Eesti põhiseaduslik kord (erakorralise seisukorra seadus) või sõjaseisukorra ajal (sõjaaja riigikaitse seadus).

Vaata ka ettekannet Eesti kriisireguleerimissüsteemist.